Thursday, May 5, 2011
Wednesday, January 19, 2011
Ja lubadus, et mitte 2 kuud, vaid 2 nädalat - hoopis 4 kuud siis :D
Püüan siis tagasi meenutada, et millega ma farmis oleku ajal tegelesin :P
Pärast Katre lahkumist, kes muidu oli see, kes pakkimise ajal igasugu nuppe vajutas ja konveirid ja lauad ja lindid käima pani, nüüd sain siis mina "ametikõrgendust" ja võtsin uue positsiooni auga vastu :D Kui varem mõtlesin, et see küll jama, et jälgi koguaeg, et piisavalt oleks vilja laual ja siis oma kasti veel ilusti pakkida, aga c'mon, ega see pole mingi raketiteadus ju :P Aeg hakkas ka kohe palju kiiremini minema ja tegutseda sai rohkem, isegi see, kui sai veetorusid vahetada oli kihvt, hooaja lõpuks oli mul kõik juba nii selge, et poleks isegi enam supervisorit vaja olnud :D
Nagu eelmise postituse lõpus ütlesin, siis enam suuri ettevõtmisi/käike plaanis polnud. Hakkasime raha kokku hoidma, mida juba sai tegelikult tehtud ka, aga kuna mõttes oli peagi lahkuda, siis tundus arukas olevat. Ühesõnaga, mu farmipeika :D Kõlab naljakas, aga Selim siis pidi lahkuma septembri keskpaigas ümber Austraalia reisile ja kutsus mind kaasa. Mõtlesin 2 nädalat selle üle, et kas siis minna või ei, kõik olid nii kindlad, et lähen ja ütlesin juba Joe'le (ülemusele) ka, et kui nüüd lähen ja et OK. Ta muidugi oli vihane :P No mis vihane, ütles: Fuck! You are going with Selim right? :D No jaa, ja siis ma pärast seda, kui olin juba öelnud, et lähen, sest ma lubasin olla hooaja lõpuni ja rohelinme tuli oli olemas, et mineee, siiski otsustain, et jään. Joe'le ka ütlesin, et sorry, et ma ei suuda otsustada, et lähen-jään, lähen-jään. No ja jään oli siis viimane sõna. Sellele esmaspävale jägneval kolmapäeval kell hakkas lähenema kolmele, mil meil on kohvipaus shedis. Me pakkisime ja vaatan, et imelik, Kaylene ja lapsed ja Angela kõik kohal juba ja kook ja kohv valmis enne aega, et mis väk on, what's the occasion :P Ja siis läheme pausile ja jube palav periood oli. Ma siis küsisin, et Joe, kui kuumaks siin läheb? Ta vastu, et sa lahkud õigel ajal ja seda päris kuuma sa tunda ei saa. Ma siis vastu, et Joe, aga ma otsustasin ju jääda, et ma ju ütlesin :D Aga ta oli valesti aru saanud :P Aga no, kook oli maitsev ja tervel perekonnal oli väga hea meel ja ütlesid, et see on parim uudis jne :) Ja siis tegime nalja, et Joe, ma lahkun järgmine kolmapäev, et siis kooki ja kohvi jälle, paluks :D
No ja Ausis oleku ajal, ma arvan, et kõige kurvem hetk oli ees. head aega ütlemine Selimile. Ta polnud minu tüüp isegi, aga pärast 5 kuud, mis me koos veetsime, 4 kuud sellest ööd ja päevad, no nutsime mõlemad, palju. Ja kõige rohkem kahju on sellest, et see polnud lahkuminek, nagu tavalises elus :D Et ei saa enam läbi, või tülitsed palju või keegi petab kedagi või mis iganes see põhjus olla saab. Ainus põhjus, et ühel üks plaan ja teisel teine ja kui plaan kokku ei lähe, siis pole midagi teha. Üldse siinkohal ma tahaks öelda, et jaa, kõik on väga tore siin Austraalias, kohtad palju palju uusi inimesi, väga häid inimesi, kellega veedad koos palju kvaliteetaega ja siis ühel päeval läheb igaüks jälle oma teed ja neid hüvastijätte on ikka juba päris palju olnud :( Aga selle eest, on taaskohtumise rõõm ikka väga suur :) Ja loodan, et neid tuleb veel edaspidiga palju-palju :)
Pärast Selimi lahkumist veetsin ikka palju aega Keviniga. Temast sai mu uus bestikas :D Kellega võisin ükskõik mis teemal vestelda ja tore oli üksteisele toeks olla, kuna tal oli ka pruta, kes pidi lahkuma ja tundsime sama tunnet.
Pärast Selimi lahkus farmist tagasi koju Kaspar, kellega ühes majas koos elasime. Aga tuba sai juba kohe uue elaniku, Taiwani tüdruk, st naine :D Christina, kolis sisse. Oligi seltsi nüüd rohkem ja need pärast-tööd jutuajamised maja taga nö verandal koos Ryukiga, kes ka meil varemast ajast elas, tunnen neist puudus :( Nad on hästi toredad mõlemad :)
Pärast Katre lahkumist, kes muidu oli see, kes pakkimise ajal igasugu nuppe vajutas ja konveirid ja lauad ja lindid käima pani, nüüd sain siis mina "ametikõrgendust" ja võtsin uue positsiooni auga vastu :D Kui varem mõtlesin, et see küll jama, et jälgi koguaeg, et piisavalt oleks vilja laual ja siis oma kasti veel ilusti pakkida, aga c'mon, ega see pole mingi raketiteadus ju :P Aeg hakkas ka kohe palju kiiremini minema ja tegutseda sai rohkem, isegi see, kui sai veetorusid vahetada oli kihvt, hooaja lõpuks oli mul kõik juba nii selge, et poleks isegi enam supervisorit vaja olnud :D
Nagu eelmise postituse lõpus ütlesin, siis enam suuri ettevõtmisi/käike plaanis polnud. Hakkasime raha kokku hoidma, mida juba sai tegelikult tehtud ka, aga kuna mõttes oli peagi lahkuda, siis tundus arukas olevat. Ühesõnaga, mu farmipeika :D Kõlab naljakas, aga Selim siis pidi lahkuma septembri keskpaigas ümber Austraalia reisile ja kutsus mind kaasa. Mõtlesin 2 nädalat selle üle, et kas siis minna või ei, kõik olid nii kindlad, et lähen ja ütlesin juba Joe'le (ülemusele) ka, et kui nüüd lähen ja et OK. Ta muidugi oli vihane :P No mis vihane, ütles: Fuck! You are going with Selim right? :D No jaa, ja siis ma pärast seda, kui olin juba öelnud, et lähen, sest ma lubasin olla hooaja lõpuni ja rohelinme tuli oli olemas, et mineee, siiski otsustain, et jään. Joe'le ka ütlesin, et sorry, et ma ei suuda otsustada, et lähen-jään, lähen-jään. No ja jään oli siis viimane sõna. Sellele esmaspävale jägneval kolmapäeval kell hakkas lähenema kolmele, mil meil on kohvipaus shedis. Me pakkisime ja vaatan, et imelik, Kaylene ja lapsed ja Angela kõik kohal juba ja kook ja kohv valmis enne aega, et mis väk on, what's the occasion :P Ja siis läheme pausile ja jube palav periood oli. Ma siis küsisin, et Joe, kui kuumaks siin läheb? Ta vastu, et sa lahkud õigel ajal ja seda päris kuuma sa tunda ei saa. Ma siis vastu, et Joe, aga ma otsustasin ju jääda, et ma ju ütlesin :D Aga ta oli valesti aru saanud :P Aga no, kook oli maitsev ja tervel perekonnal oli väga hea meel ja ütlesid, et see on parim uudis jne :) Ja siis tegime nalja, et Joe, ma lahkun järgmine kolmapäev, et siis kooki ja kohvi jälle, paluks :D
No ja Ausis oleku ajal, ma arvan, et kõige kurvem hetk oli ees. head aega ütlemine Selimile. Ta polnud minu tüüp isegi, aga pärast 5 kuud, mis me koos veetsime, 4 kuud sellest ööd ja päevad, no nutsime mõlemad, palju. Ja kõige rohkem kahju on sellest, et see polnud lahkuminek, nagu tavalises elus :D Et ei saa enam läbi, või tülitsed palju või keegi petab kedagi või mis iganes see põhjus olla saab. Ainus põhjus, et ühel üks plaan ja teisel teine ja kui plaan kokku ei lähe, siis pole midagi teha. Üldse siinkohal ma tahaks öelda, et jaa, kõik on väga tore siin Austraalias, kohtad palju palju uusi inimesi, väga häid inimesi, kellega veedad koos palju kvaliteetaega ja siis ühel päeval läheb igaüks jälle oma teed ja neid hüvastijätte on ikka juba päris palju olnud :( Aga selle eest, on taaskohtumise rõõm ikka väga suur :) Ja loodan, et neid tuleb veel edaspidiga palju-palju :)
Pärast Selimi lahkumist veetsin ikka palju aega Keviniga. Temast sai mu uus bestikas :D Kellega võisin ükskõik mis teemal vestelda ja tore oli üksteisele toeks olla, kuna tal oli ka pruta, kes pidi lahkuma ja tundsime sama tunnet.
Pärast Selimi lahkus farmist tagasi koju Kaspar, kellega ühes majas koos elasime. Aga tuba sai juba kohe uue elaniku, Taiwani tüdruk, st naine :D Christina, kolis sisse. Oligi seltsi nüüd rohkem ja need pärast-tööd jutuajamised maja taga nö verandal koos Ryukiga, kes ka meil varemast ajast elas, tunnen neist puudus :( Nad on hästi toredad mõlemad :)
Sunday, October 3, 2010
...kirjutame siis edasi :P
Ma ei hakka ennast välja vabandama, aga vahepealne viivitus oli tingitud sellest, et järjekordselt, osavalt oskasin ma endale kurja viiruse alla laadida :S 2 nädalat oli arvuti kasutuskõlbmatu, mõtlesin juba, et pean uue ostma, sest ise ma selle parandamisega kahjuks hakkama ei saanud :P Aga õnneks on tarku IT-mehi :D siinpool ja sealpool lompi, nii et aitäh Selim :P ja kallis venna Mihkel :D Isegi eesti õ-d ja ü-d ja ö-d ja ä-d sain eelmine nv paika :) Ei tahtnud nende asemel 2, 8, 6, y jne kasutada, endal ebamugav kirjutada, ja neil, kes veel loevad :D ebamugav lugeda :P
Kus ma siis pooleli jäin :P Ahjaa, Whitsundays, et siis lennukisse ja minek. Igaüks sai endale meeldiva koha valida, kihvt oli see, et piloodi kõrval oli ka koht vaba, nii et peale vahepeatusi sai soovi korral piloodi kõrval istuda, esimesena võttis seal koha sisse üks ülikooli õppejõud USA-st. Turvavööd kinnitatud, kaamerad välja otsitud - no nüüd võis küll reis alata :D
Esimene osa reisist oli sõita üle Daydreams Islandi, Hook Islandi ja Hayman Islandi, et jõuda südamekujulise koralli juurde :) Ja jõudsime ja nägime ja pildistasime. Terve lennu ajal muidugi vaatad lennuki aknast välja ja imestad, et kas see on ikka võimalik, meeletult ilus vaade, suurepärane lihtsalt! Natuke peale lendu tõusmist nägime kahte vaala ujumas ja veest välja hüppamas, mitu korda kohe :P Free Willy :D
Kui olime südame ära näinud, siis suundus lennuk ringiga tagasi, Hardy Lagooni, kus ootas meid ees paat (nemad nimetasid seda era-laevaks :P, ja lennuk oli ka era :P) ja snorgeldamine ja korallide vaatamine, ei, imetlemine. Sellel erapaadil oli veealune vaatekamber, kus saime koralle juba natukene näha, ja palju-palju ilusaid värvilisi kalu ja ühte suurt kilpkonna ka :) Võtsime vajalikud asjad lennukist kaasa, katsime värsked tattood kile ja teibiga ja läksime paati ning valmistusime snorgeldama, maskid-lestad valitud, vette! Raske on sõnadesse seda vaatepilti panna, siin ma ütleks, et awesome - oleks tahtnud korallid endaga kaasa võtta :P, aga enne vette minekut rääkis piloot, kui kaua aega võtab, et need kaunid olevused moodustuvad ja et väikegi puudutus võib tuhande aasta töö nurjata, siis ei, käed eemale :P, sest silmad on mul ju endiselt suured :D Selle asemel püüdsin kalu, ujusin koos nendega, nende all ja peal ja sees :D Aga jälle ei, ma ei olnud nii kiire, kui nemad. Meeletud parved, tuhanded kalad koos, kihvt oli plaks teha ja parv pöördus kui üks mees teises suunas ja kolmandas jne jne :) Selimil oli veekindel kaamera, et saime isegi mõned veealused pildid teha :) Kui snorgeldamisest sai küllalt, siis ujusime tagasi paati. Seal ootas meid eest sampus ja suupisted, tegime pilte ja jutustasime kõik koos, väga lahe seltskond oli meil :)
Edasi suundusime Whitehaven randa, mis on valitud maailma 10 kaunima ranna hulka :) Seekord sai piloodi kõrvale istuda Kevin :) Ta oli nii vaimustuses sellest, tegi videot ja filmis vaadet ja siis ennast ja pani käed rooli peale :P Ja kohe sai päris
piloodi käest laksu käe pihta, et käed eemale :D Issake, kui naljakas see oli :D Kõik, kes taga istusid, naersid :DD Ja muidugi, jällegi, suuuuuurepärane vaade! Jalutasime rannal, käisime vees - kristallselge vesi, kilpkonnad ja raid - nii õnnelik oli olla seal, sinna olekski tahtnud jääda :P Naljakas on meil Keviniga, et vahepeal justkui loeksime teineteise mõtteid, mina hakkasin meie nimesid rannale kirjutama ja natuke eemal, ma ei pannud tähele, mis tema sel hetkel tegi, aga kui mina lõpetasin, siis tema ka, nimede kirjutamise :) Jätkasime oma piknikutamist ja tegime veel pilte, et oleks hea, jälle ajas tagasi rännata :P :) Ja tihti ma seda teengi, möödas on juba 2,5 kuud sellest käigust, aga pilte vaadates on emotsioon ikka veel, tugev :) Ja happy-happy :)
Aeg rannas sai läbi, sel korral oli minul võimalus piloodi kõrval tagasi sõita. Oli küll lahe :) Aga roolist hoidsin ma käed eemal, ja suu peale ma väga (vahest :D) kukkunud pole, et üht-teist sai ikka päritud :PP Jah, ja olimegi jälle tagasi Whitsundays lennujaamas! Tänasime pilooti suurepärase reisi eest, jätsime reisikaaslastega hüvasti ning asusime jälle, kodu poole teele :) Olime väga-väga rahul ja õnnelikud :)
Järgmine suuuuuuur-meeletu emotsioon, lõpuks ometi õnnestus meil langevarjuhüpe ära teha! :) (Pildid ja video ammu üleval facebookis, aga siis natuke juttu ka :P) Seda siis kolmandal katsel, ilm oli suurepärane, taevas selge ja päikseline. Peale minu, Kevini ja Selimi ning kahe jaapani kuti Yuji ja Yuki, tuli meiega kaasa ka Saya, Yuji sõbranna.
Eellugu :D Käes laupäev, pöidlad pihus lootsime, et saame pühapäeva töölt vabaks, et mitte oma hüpet jälle edasi lükata :P Olime ilma kontrollinud ja kõik näitajad näitasid :P et ilm tuleb ilus üleval, Mission Beachil. Natuke väsitav töönädal seljataga, peale tööd ruttu koju ja pessu, asjad kokku ja 7pm 3h sõit sihtkohta võis alata. Tavaliselt olime sõitmas kolmekesi, aga kuna Yuki ei tahtnud oma autoga üksi sõitu ette võtta, siis tema tuli ka seekord meiega. Yuji ja Saya sõitsid kahekesi, sest Saya on natuke ninakas ja kapriisne ning ei salli väga Yukit :P
Jõudsime Mission Beachile hilja, 11.30pm ja kõik päkkerid, hostelid olid suletud. Kuna muud võimalust väga ei olnud, siis katsetasime oma vana head, Absolute Backpackerit, Kevin julge poiss :D ronis üle aia ja sebis meid sisse. Saime asemed kaheksassese tuppa, kus 2 tüdrukut juba ees olid ja tudusid. No worries, sättisime endid sisse, pesus ja puhkama, et suureks hüppeks hommikul valmis olla.
8am olime kolmandat korda valmis, ootamas Mission Beach Skydive resortis. Tüdruk, kes tegeles paberite jm korraldusliku poolega juba tundis meid kaugelt ära :) Kuna aega oli möödas üle kolme nädala ning vahepeal oli kuu vahetunud, siis pidime uuesti, paberid ja nõusolekud jm täitma, et oleme ikka teadlikud, mida me teha tahame jne, andsime uuesti allkirjad ja olime teineteisele tunnistajateks :P Nüüd polnud muud teha, kui veel natuke oodata. Kuna otsustasime kõik, et tahame ka videot ja pilte hüppest, siis varsti kutsuti meid kõiki väikesele safety õppele ja tutvustati instruktoreid, kellega me koos hüppame. Minu instruktoriks oli Mike, hästi tore ja jutukas - no muu polekski võimalik olnud, nad peavad ju hirmunutel tuju üleval hoidma :D Seletas mulle, kuidas kõik toimub, kuidas välja hüpates tuleb ennast hoida ja kuidas vabalangemisel keha hoida jne. Peale seda tegime väikse sissejuhatuse minu videosse ja varstiiii, kõik bussi ja sõit lennujaama, mis kestis u. 20 min, võis alata. Terve tee lennujaama olin ma jumala tõsine, ei olnud veel kohale jõudnud, et mis ma nüüd tegema ikka hakkan :D Väga hea muusika mängis ja kui lennujaama kohale jõudsime, oli elevus laes :D Kõik olid suud ammuli ja mis meie jaoks, Selimi, minu ja Kevini jaoks :P veel rohkem funki juurde andis, et just sel hetkel, kui pöörasime lennujaama tuli raadiost veel parem muusika, meie üks lemmikutest, Crystal Castles - Baptism (Y) Kuula: http://www.youtube.com/watch?v=WjMt0bMVljI - siis mõistad :D Ehk?! :D Ok, bussist maas, lennukisse. Lendasime tagasi selle ranna kohale, kus asub see office, kus esialgu ootasime ja paberid täitsime jne. Jällegi hea muusika :D Muusika on olulineeee :D Veel hetked videoks ja...Jaaa...Uks avati ja hüpppppeeee! :D Ja siis jõudis mulle kohale, et ma siis nüüd hüppangi jah?!:O Mis mul mõttes oli, ma ei taha hüpata, ma ei taha hüpata :DDD Nii ma olin karjunud :D St nii nad räägivad :D Aga see ei olnud, et ma oleks surmahirmus kartnud, see oli elevus ja adrenaliin ja kõik see emotsioon koos :D Väga lahe oli :D Mul tulevad praegu ka veel külmavärinad peale :P Ma olin eelviimane, kes välja hüppas, ja see vaade, piltidelt nägite, meeletu vaade ja oledki kui lind :D Lihtsalt karjud suurest vaimustusest, 60 sek vabalangemist, läks nii ruttu, aga elamus kogu eluks :) Kui langevari oli avatud, siis sain ise meid juhtida ja siis Mike õpetas mulle, kuidas maandumisel pean olema. Kui tagasi alla, kahe jalaga maa peale jõudsime, tegime veel viimase sissekande videosse :P Kõik olid juba maandunud ja esimesena tuli Selim minu juurde, sõnagi lausumata kallistasime niinii kõvasti, et peaaegu pooleks, aga see rõõm oli nii suur ja seda jagada kellegi erilisega, veel suurem. Ja siis kõik kallistasid kõiki ja awesome-awesome - muud ei olnud, kui awesome :D Ja veel pidime ootama, et meie pildid ja videod kokku pandaks, tunnistus julgest teost kirjutataks :P Ja saimegi jälle, emotsiooni võrra rikkamad kodu poole asuda. Kuna kõigil olid kõhud tühjad, siis läksime esimesse tee peale jäävasse söögikasse, tellisime burgerid ja vaatasime kõigi videod läbi :) Nii hea hetk oli see, kõik me koos! Edasi koju sõites, jäi meile tee peale Jourama kosk. Läksime ka seda vaatama...pikk teekond kõige parema vaatega punkti, aga keegi meist ei andnud alla, kuigi oli jube palav, sest me teadsime, et tagasi alla tulles läheme endid värskendama kalju-basseini, kus vesi oli parajalt mõnus ja jahe. Hüppasime suurtelt ja suhteliselt kõrgetelt kividelt vette, mina ka ikka, nagu poiskene :D Aga jaa, väga kihvt oli :) Ronisime ja pildistasime ja jutustasime ja nautisime oma vaba päeva täiel rinnal :)
Koju jõudsime õhtul 9pm, kuigi tegime ja nägime palju, olime natukene väsinud, siis ikkagi, värsked, et tagasi farmi ja tööellu sukelduda :P Need käigud jm koosviibimised, mis meil olnud on, on meeleolu üleval hoidnud :) Ma arvan, et eelkõige tänu Selimile ja Kevinile olen ma siin farmis nõnda kaua vastu pidanud :) Thank you guys :)
Lõpuks ometi sain toreda kirja :) Edasisest, natuke, kogumenüüdraha-perioodist, järgmine kord :) Ja luban, et sellega ei lähe 2 kuud :P Ehk 2 nädalat! :)
Kallistan kõiki eestlasi, kes mind veel mäletavad :D Mõttes kaasa elavad jm vahel mind meeles peavad oma sõnumikeste ja kirjakestega! :) Igatsen teid väga! (K) (L)
Teie Mari-Liis, Maari, Mann :P
Kus ma siis pooleli jäin :P Ahjaa, Whitsundays, et siis lennukisse ja minek. Igaüks sai endale meeldiva koha valida, kihvt oli see, et piloodi kõrval oli ka koht vaba, nii et peale vahepeatusi sai soovi korral piloodi kõrval istuda, esimesena võttis seal koha sisse üks ülikooli õppejõud USA-st. Turvavööd kinnitatud, kaamerad välja otsitud - no nüüd võis küll reis alata :D
Esimene osa reisist oli sõita üle Daydreams Islandi, Hook Islandi ja Hayman Islandi, et jõuda südamekujulise koralli juurde :) Ja jõudsime ja nägime ja pildistasime. Terve lennu ajal muidugi vaatad lennuki aknast välja ja imestad, et kas see on ikka võimalik, meeletult ilus vaade, suurepärane lihtsalt! Natuke peale lendu tõusmist nägime kahte vaala ujumas ja veest välja hüppamas, mitu korda kohe :P Free Willy :D
Kui olime südame ära näinud, siis suundus lennuk ringiga tagasi, Hardy Lagooni, kus ootas meid ees paat (nemad nimetasid seda era-laevaks :P, ja lennuk oli ka era :P) ja snorgeldamine ja korallide vaatamine, ei, imetlemine. Sellel erapaadil oli veealune vaatekamber, kus saime koralle juba natukene näha, ja palju-palju ilusaid värvilisi kalu ja ühte suurt kilpkonna ka :) Võtsime vajalikud asjad lennukist kaasa, katsime värsked tattood kile ja teibiga ja läksime paati ning valmistusime snorgeldama, maskid-lestad valitud, vette! Raske on sõnadesse seda vaatepilti panna, siin ma ütleks, et awesome - oleks tahtnud korallid endaga kaasa võtta :P, aga enne vette minekut rääkis piloot, kui kaua aega võtab, et need kaunid olevused moodustuvad ja et väikegi puudutus võib tuhande aasta töö nurjata, siis ei, käed eemale :P, sest silmad on mul ju endiselt suured :D Selle asemel püüdsin kalu, ujusin koos nendega, nende all ja peal ja sees :D Aga jälle ei, ma ei olnud nii kiire, kui nemad. Meeletud parved, tuhanded kalad koos, kihvt oli plaks teha ja parv pöördus kui üks mees teises suunas ja kolmandas jne jne :) Selimil oli veekindel kaamera, et saime isegi mõned veealused pildid teha :) Kui snorgeldamisest sai küllalt, siis ujusime tagasi paati. Seal ootas meid eest sampus ja suupisted, tegime pilte ja jutustasime kõik koos, väga lahe seltskond oli meil :)
Edasi suundusime Whitehaven randa, mis on valitud maailma 10 kaunima ranna hulka :) Seekord sai piloodi kõrvale istuda Kevin :) Ta oli nii vaimustuses sellest, tegi videot ja filmis vaadet ja siis ennast ja pani käed rooli peale :P Ja kohe sai päris
piloodi käest laksu käe pihta, et käed eemale :D Issake, kui naljakas see oli :D Kõik, kes taga istusid, naersid :DD Ja muidugi, jällegi, suuuuuurepärane vaade! Jalutasime rannal, käisime vees - kristallselge vesi, kilpkonnad ja raid - nii õnnelik oli olla seal, sinna olekski tahtnud jääda :P Naljakas on meil Keviniga, et vahepeal justkui loeksime teineteise mõtteid, mina hakkasin meie nimesid rannale kirjutama ja natuke eemal, ma ei pannud tähele, mis tema sel hetkel tegi, aga kui mina lõpetasin, siis tema ka, nimede kirjutamise :) Jätkasime oma piknikutamist ja tegime veel pilte, et oleks hea, jälle ajas tagasi rännata :P :) Ja tihti ma seda teengi, möödas on juba 2,5 kuud sellest käigust, aga pilte vaadates on emotsioon ikka veel, tugev :) Ja happy-happy :)
Aeg rannas sai läbi, sel korral oli minul võimalus piloodi kõrval tagasi sõita. Oli küll lahe :) Aga roolist hoidsin ma käed eemal, ja suu peale ma väga (vahest :D) kukkunud pole, et üht-teist sai ikka päritud :PP Jah, ja olimegi jälle tagasi Whitsundays lennujaamas! Tänasime pilooti suurepärase reisi eest, jätsime reisikaaslastega hüvasti ning asusime jälle, kodu poole teele :) Olime väga-väga rahul ja õnnelikud :)
Järgmine suuuuuuur-meeletu emotsioon, lõpuks ometi õnnestus meil langevarjuhüpe ära teha! :) (Pildid ja video ammu üleval facebookis, aga siis natuke juttu ka :P) Seda siis kolmandal katsel, ilm oli suurepärane, taevas selge ja päikseline. Peale minu, Kevini ja Selimi ning kahe jaapani kuti Yuji ja Yuki, tuli meiega kaasa ka Saya, Yuji sõbranna.
Eellugu :D Käes laupäev, pöidlad pihus lootsime, et saame pühapäeva töölt vabaks, et mitte oma hüpet jälle edasi lükata :P Olime ilma kontrollinud ja kõik näitajad näitasid :P et ilm tuleb ilus üleval, Mission Beachil. Natuke väsitav töönädal seljataga, peale tööd ruttu koju ja pessu, asjad kokku ja 7pm 3h sõit sihtkohta võis alata. Tavaliselt olime sõitmas kolmekesi, aga kuna Yuki ei tahtnud oma autoga üksi sõitu ette võtta, siis tema tuli ka seekord meiega. Yuji ja Saya sõitsid kahekesi, sest Saya on natuke ninakas ja kapriisne ning ei salli väga Yukit :P
Jõudsime Mission Beachile hilja, 11.30pm ja kõik päkkerid, hostelid olid suletud. Kuna muud võimalust väga ei olnud, siis katsetasime oma vana head, Absolute Backpackerit, Kevin julge poiss :D ronis üle aia ja sebis meid sisse. Saime asemed kaheksassese tuppa, kus 2 tüdrukut juba ees olid ja tudusid. No worries, sättisime endid sisse, pesus ja puhkama, et suureks hüppeks hommikul valmis olla.
8am olime kolmandat korda valmis, ootamas Mission Beach Skydive resortis. Tüdruk, kes tegeles paberite jm korraldusliku poolega juba tundis meid kaugelt ära :) Kuna aega oli möödas üle kolme nädala ning vahepeal oli kuu vahetunud, siis pidime uuesti, paberid ja nõusolekud jm täitma, et oleme ikka teadlikud, mida me teha tahame jne, andsime uuesti allkirjad ja olime teineteisele tunnistajateks :P Nüüd polnud muud teha, kui veel natuke oodata. Kuna otsustasime kõik, et tahame ka videot ja pilte hüppest, siis varsti kutsuti meid kõiki väikesele safety õppele ja tutvustati instruktoreid, kellega me koos hüppame. Minu instruktoriks oli Mike, hästi tore ja jutukas - no muu polekski võimalik olnud, nad peavad ju hirmunutel tuju üleval hoidma :D Seletas mulle, kuidas kõik toimub, kuidas välja hüpates tuleb ennast hoida ja kuidas vabalangemisel keha hoida jne. Peale seda tegime väikse sissejuhatuse minu videosse ja varstiiii, kõik bussi ja sõit lennujaama, mis kestis u. 20 min, võis alata. Terve tee lennujaama olin ma jumala tõsine, ei olnud veel kohale jõudnud, et mis ma nüüd tegema ikka hakkan :D Väga hea muusika mängis ja kui lennujaama kohale jõudsime, oli elevus laes :D Kõik olid suud ammuli ja mis meie jaoks, Selimi, minu ja Kevini jaoks :P veel rohkem funki juurde andis, et just sel hetkel, kui pöörasime lennujaama tuli raadiost veel parem muusika, meie üks lemmikutest, Crystal Castles - Baptism (Y) Kuula: http://www.youtube.com/watch?v=WjMt0bMVljI - siis mõistad :D Ehk?! :D Ok, bussist maas, lennukisse. Lendasime tagasi selle ranna kohale, kus asub see office, kus esialgu ootasime ja paberid täitsime jne. Jällegi hea muusika :D Muusika on olulineeee :D Veel hetked videoks ja...Jaaa...Uks avati ja hüpppppeeee! :D Ja siis jõudis mulle kohale, et ma siis nüüd hüppangi jah?!:O Mis mul mõttes oli, ma ei taha hüpata, ma ei taha hüpata :DDD Nii ma olin karjunud :D St nii nad räägivad :D Aga see ei olnud, et ma oleks surmahirmus kartnud, see oli elevus ja adrenaliin ja kõik see emotsioon koos :D Väga lahe oli :D Mul tulevad praegu ka veel külmavärinad peale :P Ma olin eelviimane, kes välja hüppas, ja see vaade, piltidelt nägite, meeletu vaade ja oledki kui lind :D Lihtsalt karjud suurest vaimustusest, 60 sek vabalangemist, läks nii ruttu, aga elamus kogu eluks :) Kui langevari oli avatud, siis sain ise meid juhtida ja siis Mike õpetas mulle, kuidas maandumisel pean olema. Kui tagasi alla, kahe jalaga maa peale jõudsime, tegime veel viimase sissekande videosse :P Kõik olid juba maandunud ja esimesena tuli Selim minu juurde, sõnagi lausumata kallistasime niinii kõvasti, et peaaegu pooleks, aga see rõõm oli nii suur ja seda jagada kellegi erilisega, veel suurem. Ja siis kõik kallistasid kõiki ja awesome-awesome - muud ei olnud, kui awesome :D Ja veel pidime ootama, et meie pildid ja videod kokku pandaks, tunnistus julgest teost kirjutataks :P Ja saimegi jälle, emotsiooni võrra rikkamad kodu poole asuda. Kuna kõigil olid kõhud tühjad, siis läksime esimesse tee peale jäävasse söögikasse, tellisime burgerid ja vaatasime kõigi videod läbi :) Nii hea hetk oli see, kõik me koos! Edasi koju sõites, jäi meile tee peale Jourama kosk. Läksime ka seda vaatama...pikk teekond kõige parema vaatega punkti, aga keegi meist ei andnud alla, kuigi oli jube palav, sest me teadsime, et tagasi alla tulles läheme endid värskendama kalju-basseini, kus vesi oli parajalt mõnus ja jahe. Hüppasime suurtelt ja suhteliselt kõrgetelt kividelt vette, mina ka ikka, nagu poiskene :D Aga jaa, väga kihvt oli :) Ronisime ja pildistasime ja jutustasime ja nautisime oma vaba päeva täiel rinnal :)
Koju jõudsime õhtul 9pm, kuigi tegime ja nägime palju, olime natukene väsinud, siis ikkagi, värsked, et tagasi farmi ja tööellu sukelduda :P Need käigud jm koosviibimised, mis meil olnud on, on meeleolu üleval hoidnud :) Ma arvan, et eelkõige tänu Selimile ja Kevinile olen ma siin farmis nõnda kaua vastu pidanud :) Thank you guys :)
Lõpuks ometi sain toreda kirja :) Edasisest, natuke, kogumenüüdraha-perioodist, järgmine kord :) Ja luban, et sellega ei lähe 2 kuud :P Ehk 2 nädalat! :)
Kallistan kõiki eestlasi, kes mind veel mäletavad :D Mõttes kaasa elavad jm vahel mind meeles peavad oma sõnumikeste ja kirjakestega! :) Igatsen teid väga! (K) (L)
Teie Mari-Liis, Maari, Mann :P
Sunday, August 15, 2010
Ja aeg ikka lendab...
...ja mina olengi, see, kes ennast 3 nädalat kokku võtab, et kirjutama hakata :D Aga palju tegemist on olnud, enda kaitseks :D
Niisiis, enne töö, pärast lõbu :P Umbes täpselt kuu aega tagasi lahkus meie farmist minu ainus eestlasest kaaskannataja Katre :( Nuuks, igatsen teda! Pole ammu meie kahe poolt antud hüüdnimesid kasutanud ega miskit :D Nagu see väga vajalik oleks nüüd enam, aga siiski, nii nalja sai meil nende nimede ja selle lolli lobaga (enamjaolt vist siiski minu poolt see loba :D), aga kui töö, mitte raske, vaid pisut üksluine, siis tuleb ju meeleolu üleval hoida. Selleks hetkeks on ta juba ammu kodumaal tagasi, aga siis mis ma ütelda tahan, et aitäh sulle: abi, nõu, toeks olemise eest :D Ja muidugi kosjasobitamise eest :DD Hahaa, nii naljakas oli see, kui sa ütlesid, et minu töö on nüüd tehtud :D Kallidmusidpäiksepaid sulle! :)
Samal ajal lahkusid meie farmist natuke tülikas prantsuse paar Lila ja Julian :P Nemad sõitsid ülesse Cairnsi puhkama ja plaani tagasi tulla neil ilmselt vist ei ole, aga mine sa tea, paljud, kes eelmisel aastal siin töötanud on, on sellelgi aastal tagasi siin, mis on ainult tõestus sellest, et kui sa tahad tööd teha, siis sind hinnatakse ja oodatakse alati tagasi :) Neil vist natuke kopp ees ka juba oli, sest nad teist korda selles farmis tööd tegemas ja nad vist ei tea, et kolm on kohtuseadus :D
Dziizaz :D Sellest, mis üleval pool kirja pandud, on möödas nädal :S Olen ma vast alles tigu :P
Ok, üritan jätkata, kus pooleli jäin :)
Uutest tulijatest siis :P Jaapani poisi Yuki sõbranna Miku alustas tööd farmis peale Lila lahkumist, Katrel oli veel võimalus viimast korda kedagi välja õpetada, et mis suurus ja kui palju ja millisesse kasti käib :P Miku on tore ja tubli tüdruk, pakib kiiresti ja ei uimerda, nagu mõni :P Natuke vaikne on ja selline pehmeke, pidi jaapanlaste viga olema :P Veel tuli juurde teise jaapani poisi st mehe :D Yuji sõbranna Sayaka - vot see on tüdruk :) Sayaga rebime ikka korralikult, pole suu peale kukkunud ja nalja meil saab :P Kõik on meie jaoks fucking :D Fucking: Yuji, Selim, packing, food, Peter, guys, hot, boring, cute, Kevin, time etc :D Kui teda poleks tulnud, siis shed, kus pakime, oleks surnud ka minu jaoks. Teised tüdrukud täiesti ilmetult, ei ühtegi emotsiooni, uimerdavad pakkida :D Ma siis ikka üritan vahepeal oma nalja teha ja neid kaasa kiskuda :P Vahepeal õnnestub ka :P Aga üldiselt on nii, et väga jutustada ei tohi, pakkimise kiirus pidi langema :D Joe ema Angela, kes ka koos meiega pakkis, oli vahepeal suht haige ja pakkisime omapead umbes 2 nädalat, mis oli täitsa tore. Aga veel toredam on, et ta nüüd tagasi on, paneb mõne (loe: Korea tüdruk Kathlyni) tööle. See ju nii uimerdab, et anna otsad. Sel ajal, kui mina pakin 7 Colesi (supermarketi) kasti, pakib tema 4. Toetab pakkimislaua peale, nagu vanad inimesed oma käimiskäru peale - jubbbbee :D Natuke saan aru ka temast, sest mul on ka, tüdimus peale tulnud, krt, 4 kuud juba siin töötanud :P Ja selg pidi tal ka valutama, pidevalt. Teise aasta viisa on täidetud igastahes :) Aga ja, pole selline väsimus, et tahaks magada hullult, et ei saa hommikuti üles vms, lihtsalt, nii kui shedi saan, haigutan, silmad vajuvad kinni ja uim on olla, aga käed peavad kiiresti käima :D No on ka paremaid päevi :P Aga siiski jah :P Mäletan viimast Soomes töötamist, seal olles oli 7. nädal samasugune, isegi olen kaua vastu pidanud :) Mõtlen oma ilusaid mõtteid, et teeni veel raha ja küll siis puhkad ja reisid ringi ja lesid rannas ja no worries :) Aga hooaja lõpuni veel 2 kuud jäänud ja ma pole kindel, et kas lähen lõpuni välja. Minu farmipeika Selim :D kutsus mind ümber Austraalia reisile kaasa, ma pole veel otsustanud, aga siis oleks mul veel jäänud kolm nädalat tööd - ja kui praegu selle peale mõtlen, siis kõlab päris hästi ju :) Et saab läbi see pickimine-packimine - vähemalt mõneks ajaks :P Aga noh, ei saa mainimata jätta, et kui oled õigesse farmi tööle sattunud, siis boss garanteerib sulle täistunnid ja raha on ikka väga hea (Y) (Küllap olen vist seda ennegi maininud:P). Ja miks mul neti aega on nappinud sh blogitamist, siis viimased 2,5 kuud olen põhimõtteliselt kõik õhtud veetnud Selimi ja Keviniga, viimase 1,5 kuud elanud Selimi autos, kodus käin pesus ja natuke söömas :P Et ma usun, et kui sellele reisile lähen, siis peale 1,5 kuud ringi sõitmist oleksime mõlemad veel elus - meil klapib päris hästi :)
Pikke-tiimi on lisandunud samuti paar uut tegelast: Ryuki - jaapani kutt, kes eelmisel aastal ka siin töötas ja kuna ta Kaspariga kenasti läbi saab, siis Kaspar kutsus ta meie juurde elama, Paul oli nõus ja nüüd ta siin siis ongi. Minu jaoks natuke veider tegelane, aga ega ma ise ka normaalne ju ei ole :D Ei no, mul olid sampoonid, palsamid jm parem kraam vannitoas aknalaua peal, tema tulekust alates märkasin, et keegi nagu kasutab peale minu ka ja nüüd tõstsin omad asjad sahtlisse ära. Ma ei tea, mis seal Jaapanis on, aga kõik on hullult stiilsed ja moodsad :D See kutt ka, ta on 28, iga hommik veedab kauem aega vannitoas, kui mina, tütarlaps :D Sätib oma juukseid jne. Peale igat pesu õhtul föönitab ja vidal sassuuunitab :D Ja ma arvasin, et ta tahtis minu Matrixeid nautida, aga ma ei ole nõus :D Ja veel nende jaapanlastega, ei, nad on kõik kenad ja hoolitsetud, aga ma pole veel siiani aru saanud, et kas nad ongi lollid või mängivad vahel lolli :S:D Jumala närvi ajab nende: oh really? Iga asja peale. Nad ei lase tihti lõpetada lausetki, kui juba - oh-really. Õnneks Yuji ja Saya ei ole oh-really-tajad - saab normaalset vestlust
arendada :)
Uutest veel: 1 prantsuse paar - suhteliselt aeglane, kutt aeglasem, kui tüdruk - ja mitte ainult minu arvates, kõik näevad seda. Kui nad oleks hooaja alguses siin olnud, oleks nad poole päeva pealt minema saadetud, hetkel ma ei saa aru, miks Joe neid hoiab. Kevin (ka prantslane) on suhteliselt kiire, ühel päeval oli ta kolm korda kiirem, kui see viimane mainitud prantslane. Tal viskas kopa ette, sest raha saame me kõik ju sama palju, et kuule, sa oled liiga aeglane, et mis toimub :P Ja see kutt, selle asemel, et öelda, et sorry, katsun kiirem olla, ütles Kevinile: Jajaa, me kõik teame, et sina oled champion of the world :D Misasja?!? Ma oleks jumala vait tema asemel :D Ja laseks kätel kiiremini käia :D Aga jah, ässab veel peale :D Peale selle paarikese, on meil veel 1 prantsuse poiss Thomas - tema on tore :) Oskab vähemalt inglise keelt, prantslased üldjuhul väääga kehvasti räägivad inglise keelt, ei saa aru, ja muudkui noogutavad :D Imeliiik :D Üks teine prantslane oli veel, ka poiss, aga jäi peale 1,5 tööpäeva haigeks ja Joe teda enam tagasi ei tahtnud. Ja üldse ma ütleks, et kopp ees neist prantslastest, vahepeal tunne, et ei olegi Austraalias, vaid kuskil Prantsusmaal külakolkas :D Ilmselt kuskil reisikommuunis vms kirjutatud, et tulge kõik Queenslandi, Home Hilli, et palju tööd. Ja siin nad nüüd kõik ongi.
Töö poole pealt veel. Nüüdseks juba 2 kuud tagasi saime uut tööd proovida - chillide korjamine ja pakkimine - kõige lihtsam töö üldse. Pakkimine eriti, paneme need 1kg kilekottidesse, kaalume üle, klõpsame koti kinni ja kasti. Korjamine aga on niiiiii igav, kui muusikat ka ei ole, siis võib surra :D Hea on see, et kõik enamvähem sama kiirusega, et saab niisama jutustada :)Ja igavust peletada :P Ükskord jäi jul ipod maha ja kõik olid omas muusikas sees, pidin Kathlyni laulmist kuulama, no ei olnud väga laulmine ka, James Blunt - Youre beautiful :D Ulgumine oli see, ma ütleks :D
Viimasel ajal ei ole kurgi turg väga heas seisus olnud, korjamine ja pakkimine ei tasu ära. Selletõttu on siis rõhk olnud eggfruitidel. Tavaline tööpäev siis olnud, et kas ainult pakkimine; hommikul korjamine 3h ja hiljem pakkimine; hommikul pakkimine ja pealelõunal korjamine :P Ja siis vahepeal natuke kurkide pakkimist ja chillisid :) No ei ole raske töö, vaheldust on ja kõik, aga tüdimus on. Ja kui ma räägin, et ei ole raske töö, siis ma räägin enda seisukohast, kus 90% minu tööst on shedis pakkimine. Kui ma oleks pikke-tiimis, siis ma ei tea, kas oleksin kolm vajaminevat kuud vastu pidanud, päevad läbi päikse käes ja seljale valu anda, ma ei suudaks :S Aga mehed peavadki tugevamad olema, nii et, lasku käia :D
Ahjaa, üks inglise tüdruk Jessica, käis ka meie farmis ennast proovile panemas. Ta on meie majaomaniku Pauli sõbranna, tihti käib meie juures ka. Ma nägin küll, et ta väga kiire ei ole, aga kui Joe minu käest, siis ma ei tahtnud tema kohta midagi öelda ja ütlesin, et sorry, ma olin enda pakkimisele keskendunud ja ei pannud teda üldse tähele. Joe jälgis teda, tuli ja pakkis koos meiega, et siis ise aimu saada, mis see Jessica endast kujutab. Päeva lõpuks otsustas, et ei, tema 1,5 aastane poeg pakiks ka kurke kiiremini kui Jessica. Sai ühe päeva eest raha ja rohkem tagasi teda ei tahetud. Meie Paul tahtis teda ilmselt aidata ja talle tegevust leida ja kutsus ta meie maja koristama, aga siingi, pooled asjad unustas ära ja pool aega oli telekat vahtinud. Ei tea, ta tahtvat Inglismaale tagasi sõita, aga ei viitsi väga raha teha. Ühel hommikul jättis Paul talle kirja, et mis teha jne, aga ta ei tulnud kohalegi. Alkohol meeldib talle liialt :D Laupäeva hommikul 6.40 sõidame meie tööle, tema tuleb meie juurde õllepudel näpus ja suhteliselt joogine veel - ei, saab nii ka ju aega veeta :D Ja kuna mul see blogi kirjutamine on muudkui veninud ja veninud, siis täna oli ühe prantslase Mickaeli viimane tööpäev - no ei olnudki tegelikult tööpäev, kuna öösel sadas ja maa liiga märg, siis pikkepoisid saadeti koju tagasi ja meie, shedi tüdrukud pakkimise oma eilsest järele jäänud 3,5 käru eggfruite, koristasime shedi ära ja saime ka koju.
Ja selle minu jutustamise kohta shedis. Paar päeva tagasi läks Joe oma naisega kuhugi ja Angela hoidis Anthonyt. Meie ja üks supervisor Greg olime shedis omapäid. Ma siis jutuvadatasin. No muusikat ka ei olnud, ma ei tea, see raadio seal ei võta üldse neid kanaleid välja ja igaaaav oli. Tegin oma nalja ja teised tulid seekord ka kaasa, rohkem kui tavaliselt, ühesõnaga kõik jutustasime. Samas, pakkimise kiirus nagu tavaliselt, 1 suur kast kurke 15 min - see on alati nii olnud. Kui olime kurgid lõpetanud hakkasime chillisid pakkima, üks kaalus, teine pakkis kinni, kolmas pani kastidesse ja ülejäänud panid chillisid kottidesse. Suurt juttu polnud, kuna pooltel oli muusika kõrvas ja päeva lõpp ka suht juba, väsinud natuke ja et tahaks koju ja omad mõtted jne. Joe ema Angela tuleb siis Anthonyga shedi ja karjub Kevini peale: Mis te mõtlete, et kui mind ei ole, et siis võite jutustada või? Kui mind ei ole, siis töö justkui seiskuks, kui mina olen siin siis rabate tööd teha. Sina Kevin pead neile ütlema, et nad vait oleks ja tööd teeks ja blablablablaa :D Samal ajal Greg helistab Joele, et mis kell me lõpetame ja Greg saab Joe käest sõimata :DD Normaalne :D Muidugi on nad närvis, kui me natuke palju räägime :P Aga vahepeal võib ju natuke relax ka olla. Aga vist mitte siis, kui ületunnid jooksevad ja makstakse $30 tunnis :D Ühesõnaga saime kõik võtta. Järgmisel hommikul saime veel korra Joe käest sõimata :D Pikke-poisid ka :D Läksime kõik eggfruite korjama ja siis supervisor Peter teel põllule paneb: p*rsed taevapoole, suu kinni, vilja maha ei jäta ja kiirelt - sest shedi tüdrukud tõid meile jama kaela. Ta on ikka tõeline - fucking stupid idiot! Täielik idikas! Nemad korjasid sel päeval chillisid, nimesid nimetamata, aga tema oli supervisor ja üks pikkepoiss magas 2h põllu peal - mitte, et korjas aeglaselt, vaid magaski (Y) Ja meie tõime jama kaela, muidugi kindel see, et Joe oli väga õnnelik selle koguse chillide üle, mis nemad põllult koju tõid - jajaa! Ja üldse, kui mingi jama on, siis ikka oleme meie, shedi omad süüdi :D Vähemalt tema arvates. Kui on liiga palju väikest vilja korjatud, siis oleme meie süüdi (Y) Kuigi tema on see, kes peab kõigil korjajatel silma peal hoidma, et me väikseid ei korjaks, et vilja maha ei jätaks, et väga aeglased ei oleks - tal pole aega selliseid asju jälgida, sest tal ju vaja suitsetada ja oma jama ajada ja oma lapsikuid nalju teha, ise on 45 aastane. Kui tuleb põllult viljadega uue käru järele, siis tuleb Miku või Christina juurde ja loobib eegfruite nende kasti ise naerab, et oi kui kihvt - täishaige mees ma ütlen. Siis vahepeal tuleb salaja selja taha ja ehmatab - mind mitu korda ja jälle, nii palju nalja. Ja kui meid, shedi omi põllul ei ole, ja palju on väikest vilja, siis ta ütleb, et nii kui tema tuleb uue käru järele, siis hakkavad poisid väikseid vilju korjama - ühesõnaga, alati on keeii süüdi, tema aga mitte kunagi (Y). Kui neli viimast prantslast tööd alustasid ja me lõunapausile tulime, siis Joe küsis minu, kui vanema olija käest, et kuidas nad on põllul. Seekord ma ei kavatsenud valetada ja kuna see oli kõigi ühine arvamus, siis ma ütlesin, et kuigi nad alustasid 15 min hiljem, kui meie, olid nad aeglased. Joe läks siis Peteri juurde ja seletas talle midagi, ilmselt, et pane inimesed tööle vms. Õhtul tuleme põllult ja Peter ütleb mulle, et järgmine kord, kui kellegi kohta lähen midagi ütlema, et ma selgitaks fakte, et nad alustasid hiljem jne. Aga ma tegingi seda ju! Ja kui me kõik ühiselt joonelt alustasime, olid nad ikka, väga kaugel maas meist. Ja ühesõnaga, Peteri arvates on KÕIK eestlased ühtemoodi :D No valetama ma igastahes ei hakka ja sorry, kui ma ütlen, mida näen :P Esimesed päevad, isegi nädalad selles farmis olin ma ise, p*rse püsti ilma puhkepäevadeta väga kärmelt korjamas-pakkimas, et tööd hoida ja nüüd mingi tropp tuleb mulle ütlema, et kas keegi ütles minu kohta midagi, kui ma alustasin :D No ei olnudki vaja öelda ju, teadsin ise, et tööd tuleb teha - ja veelkord sorry, natuke tööeetikat mul siiski on! :P Ja see jobu läks veel pärast põllule Selimile ja Kevinile rääkima, et ta arvas, et ma normaalne olen, aga et siiski eksis ja eestlased ühtemoodi :DD Fucking stupid idiot :D Järgmisel päeval pidime hommikul korjama eggfruite ja megadzungel oli seal. Põõsad vihmaga loogus ja mahavajunud ja hiigelsuured lehed, et mitte maha jätta, pidi hullu aeroobikat tegema :D No alguses mul jäi maha siis muidugi ja Peter tuleb, 4 eggfruiti käes ja paneb kõvasti kõigi kuuldes, aa, Mari-Liis, ära jäta maha, vaata, need kõik sinu rea pealt ja ma siis pidin viljadel varred ükshaaval maha lõikama, sest tema rebis need põõsa küljest ära. No neelasin oma viha alla, ok, jah, jätsin maha, lõikasin varred ära ja korjasin edasi. Oi kuidas ta nautis seda, palju õnne talle. Mul ausalt öeldes oli sel hetkel savi juba :P Kuna eelmisel õhtul oli Selimiga vaidlus selle üle, kui jobu see Peter ikka on ja tal õnnestus mind natuke maa peale tagasi tuua, et mina olen nende arvates, mitte ainult mina, aga me kõik, kes seal töötame, tavaline backpacker, siis jah, tee seda, mis sulle öeldakse ja kõik. Kui poleks seda vaidlust olnud, oi, kus ma oleks öelnud talle. Näiteks seda, kui Angela haige oli, alustasime hommikul eelmisel päeval korjatud viljade pakkimist, 6 käru oli täis väikest vilja, aga kuna poisid enam ei korjanud ja midagi nagunii enam teha ei olnud, siis otsustasin, et ok, pole vaja Joele mainida seda, et pakime ja nö peidame need viljad kasti normaalsete vahele ära. Ühesõnaga, Christina korjas paar kasti neid väikseid kokku ja tahtsis Joele näidata, ma siis, et ei, pole vaja, likvideerime jama. Kuskilt sai Peter, kes pidanuks sellist asja mitte juhtuda laskma (väikeste viljade korjamist) ka haisu ninna ja tuleb mu juurde nagu nurka lasknud kutsikas, et kas Joe teab jne. Ma siis seletan, et ei, saame ilma probleemideta ka hakkama, et ära muretse. Ja mis ma siis öelda tahan, et kui tema blacki maha paneb, siis sa ei ole mingi eestlane - st ühtemoodi eestlane, siis ütleb, aitäh, aga kui temal võimalus Joele pugeda, siis on tal meist kõigist suva. Ja lõpuks olid siis kõik Christina peale tigedad, kes tegi tegelikult õiget asja, mingi vastutus peab ju olema ja meie, kui pakkijate kohus on sellest teada anda, kui vili on jama.
Ei no peale nende jamade saab meil ikka jätkuvalt nalja ka :P Christina ikka suudab siiamaani üllatada oma lapsemeelsusega :D Ja oma eriti hea inglise keelega: Joe ütleb: Ayr side - tema kuuleb asshole :D Joe küsib: Are you making fun of me? Tema vastab: No, I didnt phone you! When I phoned you? jne jne jne :D Ja kui me ükskord chillisid korjasime, siis plastiku all oli ilmselt mingi rott või konn ja ma sellele peale astusin ja see seal kiunus, siis Christina arvates oli seal 100% väike kassipoeg ja et ma tapsin kassipoja ära ja ei tahtnud teda päästa - ja muidugi kõigile rääkis seda, läks õhtul Comfort Stopi (koht, kus parkla, dussid, wc-d, köök - kus osad meil töötavatest inimestest elavad autos) ja tahtis, et keegi neist seal autoga teda põllule viiks vaatama, et mis seal kile all siis ikkagi oli :D Kõik ütlesid talle, et use your common sense ja ära aja jama :D Õpetame üksteisele omamaakeelseid roppsõnu :D või lihtsalt sõnu, nagu n. rõve, mis jaapani keeles on kimmo :D ma ei tea miks, aga nii naljakas on kuulda teiste suust, kelle emakeeleks ei ole eesti keel, eesti keelt :D
Ja meie kella kolmesed pausid, mis peaks kestma 15 min, on ikka 25 min, Joe teeb meile kohvi valmis, Angela või tema naine toob küpsiseid, jutustame kõik koos :) Ja pikke-poisid kadedad :D Nende arvates toimub shedis laisklemine ja istumine ja mitte töötamine. Ja kui me saame rohkem tunde kirja, siis nad jälle kadedad, aga meie pole ju süüdi, vili tahab pakkimist :P Ja pakkimine vahel ka, natuke keeruline st pakkida tuleb vilja nii, nagui turg nõuab, vahel pakime kõige koledamad viljad ka ära, vahel viskame pooled minema ja ainult parimad pakime - palju erinevat varianti, kuidas ühte vilja pakkida :P Hämmastav :P Ja vahel toob Angela meile enda kokatud eggfruite proovida, vahel salatina, vahel praetult - kõik väga nämma :) Mõtlesin järele ja katsun oma suukese kinni hoida tööd tehes, piinlik oli veits noh :S:D
Nii, nüüd peaks aitama sellest tööst :P Pildid on kõik ammu üleval, aga meelelahutusliku poole pealt siis:
Nädal peale meie Cairnsis käiku ja esimest katset teha langevarjuhüpet, laupäeva varahommikul, 7.20 saadab Selim sõnumi, et neil plaan minna Whitsundayle, kas ma tahan ka minna. Muidugi tahan! Kuna minek? Saadab sõnumi, et kas sulle sobib 15 min pärast, või 30 min pärast? :D Ok, 30 min, olen valmis :P Ise mõtlen, et miks nad nii vara üleval on, et vaba päev ju. Neil oli aga väike arusaamatus, kõik nad arvasid, et peavad tööl olema, läksid hommikul 7-ks farmi, Joe oli seal ja ütles, et sorry guys, no work today, et kas Kaspar ei öelnud teile edasi :P Ok, vaba päev ja pikk nv - pikk nv meie jaoks on 2 päeva - see on lausa puhkus juba :P Ja sõit võis alata. Sihtkohaks Airlie Beach, kust tahtsime Panorama tourile minna. Vahepeal tegime peatuse Bowenis. Poistel olid värsked tattood, mis tahtsid katmist enne soolasesse vette minekut, vaja oli leida kile ja veekindel teip, mis ühes matkapoes täiesti olemas olid. Ei läinud palju aega, ennelõunal jõudsime Airliesse ja esimese asjana käisime läbi officesid, mis erinevaid trippe müüsid. Kuna teadsime, mida tahame ja seda sai ainult ühest neist, siis palju ei pidanud ringi sebima :P Kell oli juba keskpäev ja enam tuure sel päeval ei tehtud, siis bookisime enda oma pühapäeva hommikuks. Ülejäänud päeva Airlie Beachil veetsime relaxides. Käisime söömas, shoppamas, otsisime öömaja - Waterfront backpacker - väga ilus ja vaikne koht, vaatasime lennujaama igaks juhuks üle, et hommikul mitte hiljaks jääda, tegime pilte jne. Õhtul käisime linna peal jalutamas ja lõpetasime pubis väikeste drinkidega. Airlie Beach on maapealne paradiis :) Tõesti, kui sinna jõudsime, siis meil kõigil kolmel oli suu ammuli, et appppii, kui ilus. Super! :)
Hommikul äratus 7, et 8-ks kenasti Whitsunday lennujaamas kohal olla. Tegu oli siis Panorama Touriga, mis maksis $425 (Hinnad selleks, et ettekujutus oleks, mis siin maal asjad maksavad :P). Peale meie kolme, mina, Selim ja Kevin, oli veel 3 paari ja väga tore piloot, kes meile tutvustas ja kaarti näitas, et mis meid ees ootab :) Lennuki juures andis ta meile instruktsioonid, et kui midagi peaks juhtuma, kuidas käituda, kus asub päästevest jne, turvalisuse huvides noh.
To be continued...
Niisiis, enne töö, pärast lõbu :P Umbes täpselt kuu aega tagasi lahkus meie farmist minu ainus eestlasest kaaskannataja Katre :( Nuuks, igatsen teda! Pole ammu meie kahe poolt antud hüüdnimesid kasutanud ega miskit :D Nagu see väga vajalik oleks nüüd enam, aga siiski, nii nalja sai meil nende nimede ja selle lolli lobaga (enamjaolt vist siiski minu poolt see loba :D), aga kui töö, mitte raske, vaid pisut üksluine, siis tuleb ju meeleolu üleval hoida. Selleks hetkeks on ta juba ammu kodumaal tagasi, aga siis mis ma ütelda tahan, et aitäh sulle: abi, nõu, toeks olemise eest :D Ja muidugi kosjasobitamise eest :DD Hahaa, nii naljakas oli see, kui sa ütlesid, et minu töö on nüüd tehtud :D Kallidmusidpäiksepaid sulle! :)
Samal ajal lahkusid meie farmist natuke tülikas prantsuse paar Lila ja Julian :P Nemad sõitsid ülesse Cairnsi puhkama ja plaani tagasi tulla neil ilmselt vist ei ole, aga mine sa tea, paljud, kes eelmisel aastal siin töötanud on, on sellelgi aastal tagasi siin, mis on ainult tõestus sellest, et kui sa tahad tööd teha, siis sind hinnatakse ja oodatakse alati tagasi :) Neil vist natuke kopp ees ka juba oli, sest nad teist korda selles farmis tööd tegemas ja nad vist ei tea, et kolm on kohtuseadus :D
Dziizaz :D Sellest, mis üleval pool kirja pandud, on möödas nädal :S Olen ma vast alles tigu :P
Ok, üritan jätkata, kus pooleli jäin :)
Uutest tulijatest siis :P Jaapani poisi Yuki sõbranna Miku alustas tööd farmis peale Lila lahkumist, Katrel oli veel võimalus viimast korda kedagi välja õpetada, et mis suurus ja kui palju ja millisesse kasti käib :P Miku on tore ja tubli tüdruk, pakib kiiresti ja ei uimerda, nagu mõni :P Natuke vaikne on ja selline pehmeke, pidi jaapanlaste viga olema :P Veel tuli juurde teise jaapani poisi st mehe :D Yuji sõbranna Sayaka - vot see on tüdruk :) Sayaga rebime ikka korralikult, pole suu peale kukkunud ja nalja meil saab :P Kõik on meie jaoks fucking :D Fucking: Yuji, Selim, packing, food, Peter, guys, hot, boring, cute, Kevin, time etc :D Kui teda poleks tulnud, siis shed, kus pakime, oleks surnud ka minu jaoks. Teised tüdrukud täiesti ilmetult, ei ühtegi emotsiooni, uimerdavad pakkida :D Ma siis ikka üritan vahepeal oma nalja teha ja neid kaasa kiskuda :P Vahepeal õnnestub ka :P Aga üldiselt on nii, et väga jutustada ei tohi, pakkimise kiirus pidi langema :D Joe ema Angela, kes ka koos meiega pakkis, oli vahepeal suht haige ja pakkisime omapead umbes 2 nädalat, mis oli täitsa tore. Aga veel toredam on, et ta nüüd tagasi on, paneb mõne (loe: Korea tüdruk Kathlyni) tööle. See ju nii uimerdab, et anna otsad. Sel ajal, kui mina pakin 7 Colesi (supermarketi) kasti, pakib tema 4. Toetab pakkimislaua peale, nagu vanad inimesed oma käimiskäru peale - jubbbbee :D Natuke saan aru ka temast, sest mul on ka, tüdimus peale tulnud, krt, 4 kuud juba siin töötanud :P Ja selg pidi tal ka valutama, pidevalt. Teise aasta viisa on täidetud igastahes :) Aga ja, pole selline väsimus, et tahaks magada hullult, et ei saa hommikuti üles vms, lihtsalt, nii kui shedi saan, haigutan, silmad vajuvad kinni ja uim on olla, aga käed peavad kiiresti käima :D No on ka paremaid päevi :P Aga siiski jah :P Mäletan viimast Soomes töötamist, seal olles oli 7. nädal samasugune, isegi olen kaua vastu pidanud :) Mõtlen oma ilusaid mõtteid, et teeni veel raha ja küll siis puhkad ja reisid ringi ja lesid rannas ja no worries :) Aga hooaja lõpuni veel 2 kuud jäänud ja ma pole kindel, et kas lähen lõpuni välja. Minu farmipeika Selim :D kutsus mind ümber Austraalia reisile kaasa, ma pole veel otsustanud, aga siis oleks mul veel jäänud kolm nädalat tööd - ja kui praegu selle peale mõtlen, siis kõlab päris hästi ju :) Et saab läbi see pickimine-packimine - vähemalt mõneks ajaks :P Aga noh, ei saa mainimata jätta, et kui oled õigesse farmi tööle sattunud, siis boss garanteerib sulle täistunnid ja raha on ikka väga hea (Y) (Küllap olen vist seda ennegi maininud:P). Ja miks mul neti aega on nappinud sh blogitamist, siis viimased 2,5 kuud olen põhimõtteliselt kõik õhtud veetnud Selimi ja Keviniga, viimase 1,5 kuud elanud Selimi autos, kodus käin pesus ja natuke söömas :P Et ma usun, et kui sellele reisile lähen, siis peale 1,5 kuud ringi sõitmist oleksime mõlemad veel elus - meil klapib päris hästi :)
Pikke-tiimi on lisandunud samuti paar uut tegelast: Ryuki - jaapani kutt, kes eelmisel aastal ka siin töötas ja kuna ta Kaspariga kenasti läbi saab, siis Kaspar kutsus ta meie juurde elama, Paul oli nõus ja nüüd ta siin siis ongi. Minu jaoks natuke veider tegelane, aga ega ma ise ka normaalne ju ei ole :D Ei no, mul olid sampoonid, palsamid jm parem kraam vannitoas aknalaua peal, tema tulekust alates märkasin, et keegi nagu kasutab peale minu ka ja nüüd tõstsin omad asjad sahtlisse ära. Ma ei tea, mis seal Jaapanis on, aga kõik on hullult stiilsed ja moodsad :D See kutt ka, ta on 28, iga hommik veedab kauem aega vannitoas, kui mina, tütarlaps :D Sätib oma juukseid jne. Peale igat pesu õhtul föönitab ja vidal sassuuunitab :D Ja ma arvasin, et ta tahtis minu Matrixeid nautida, aga ma ei ole nõus :D Ja veel nende jaapanlastega, ei, nad on kõik kenad ja hoolitsetud, aga ma pole veel siiani aru saanud, et kas nad ongi lollid või mängivad vahel lolli :S:D Jumala närvi ajab nende: oh really? Iga asja peale. Nad ei lase tihti lõpetada lausetki, kui juba - oh-really. Õnneks Yuji ja Saya ei ole oh-really-tajad - saab normaalset vestlust
arendada :)
Uutest veel: 1 prantsuse paar - suhteliselt aeglane, kutt aeglasem, kui tüdruk - ja mitte ainult minu arvates, kõik näevad seda. Kui nad oleks hooaja alguses siin olnud, oleks nad poole päeva pealt minema saadetud, hetkel ma ei saa aru, miks Joe neid hoiab. Kevin (ka prantslane) on suhteliselt kiire, ühel päeval oli ta kolm korda kiirem, kui see viimane mainitud prantslane. Tal viskas kopa ette, sest raha saame me kõik ju sama palju, et kuule, sa oled liiga aeglane, et mis toimub :P Ja see kutt, selle asemel, et öelda, et sorry, katsun kiirem olla, ütles Kevinile: Jajaa, me kõik teame, et sina oled champion of the world :D Misasja?!? Ma oleks jumala vait tema asemel :D Ja laseks kätel kiiremini käia :D Aga jah, ässab veel peale :D Peale selle paarikese, on meil veel 1 prantsuse poiss Thomas - tema on tore :) Oskab vähemalt inglise keelt, prantslased üldjuhul väääga kehvasti räägivad inglise keelt, ei saa aru, ja muudkui noogutavad :D Imeliiik :D Üks teine prantslane oli veel, ka poiss, aga jäi peale 1,5 tööpäeva haigeks ja Joe teda enam tagasi ei tahtnud. Ja üldse ma ütleks, et kopp ees neist prantslastest, vahepeal tunne, et ei olegi Austraalias, vaid kuskil Prantsusmaal külakolkas :D Ilmselt kuskil reisikommuunis vms kirjutatud, et tulge kõik Queenslandi, Home Hilli, et palju tööd. Ja siin nad nüüd kõik ongi.
Töö poole pealt veel. Nüüdseks juba 2 kuud tagasi saime uut tööd proovida - chillide korjamine ja pakkimine - kõige lihtsam töö üldse. Pakkimine eriti, paneme need 1kg kilekottidesse, kaalume üle, klõpsame koti kinni ja kasti. Korjamine aga on niiiiii igav, kui muusikat ka ei ole, siis võib surra :D Hea on see, et kõik enamvähem sama kiirusega, et saab niisama jutustada :)Ja igavust peletada :P Ükskord jäi jul ipod maha ja kõik olid omas muusikas sees, pidin Kathlyni laulmist kuulama, no ei olnud väga laulmine ka, James Blunt - Youre beautiful :D Ulgumine oli see, ma ütleks :D
Viimasel ajal ei ole kurgi turg väga heas seisus olnud, korjamine ja pakkimine ei tasu ära. Selletõttu on siis rõhk olnud eggfruitidel. Tavaline tööpäev siis olnud, et kas ainult pakkimine; hommikul korjamine 3h ja hiljem pakkimine; hommikul pakkimine ja pealelõunal korjamine :P Ja siis vahepeal natuke kurkide pakkimist ja chillisid :) No ei ole raske töö, vaheldust on ja kõik, aga tüdimus on. Ja kui ma räägin, et ei ole raske töö, siis ma räägin enda seisukohast, kus 90% minu tööst on shedis pakkimine. Kui ma oleks pikke-tiimis, siis ma ei tea, kas oleksin kolm vajaminevat kuud vastu pidanud, päevad läbi päikse käes ja seljale valu anda, ma ei suudaks :S Aga mehed peavadki tugevamad olema, nii et, lasku käia :D
Ahjaa, üks inglise tüdruk Jessica, käis ka meie farmis ennast proovile panemas. Ta on meie majaomaniku Pauli sõbranna, tihti käib meie juures ka. Ma nägin küll, et ta väga kiire ei ole, aga kui Joe minu käest, siis ma ei tahtnud tema kohta midagi öelda ja ütlesin, et sorry, ma olin enda pakkimisele keskendunud ja ei pannud teda üldse tähele. Joe jälgis teda, tuli ja pakkis koos meiega, et siis ise aimu saada, mis see Jessica endast kujutab. Päeva lõpuks otsustas, et ei, tema 1,5 aastane poeg pakiks ka kurke kiiremini kui Jessica. Sai ühe päeva eest raha ja rohkem tagasi teda ei tahetud. Meie Paul tahtis teda ilmselt aidata ja talle tegevust leida ja kutsus ta meie maja koristama, aga siingi, pooled asjad unustas ära ja pool aega oli telekat vahtinud. Ei tea, ta tahtvat Inglismaale tagasi sõita, aga ei viitsi väga raha teha. Ühel hommikul jättis Paul talle kirja, et mis teha jne, aga ta ei tulnud kohalegi. Alkohol meeldib talle liialt :D Laupäeva hommikul 6.40 sõidame meie tööle, tema tuleb meie juurde õllepudel näpus ja suhteliselt joogine veel - ei, saab nii ka ju aega veeta :D Ja kuna mul see blogi kirjutamine on muudkui veninud ja veninud, siis täna oli ühe prantslase Mickaeli viimane tööpäev - no ei olnudki tegelikult tööpäev, kuna öösel sadas ja maa liiga märg, siis pikkepoisid saadeti koju tagasi ja meie, shedi tüdrukud pakkimise oma eilsest järele jäänud 3,5 käru eggfruite, koristasime shedi ära ja saime ka koju.
Ja selle minu jutustamise kohta shedis. Paar päeva tagasi läks Joe oma naisega kuhugi ja Angela hoidis Anthonyt. Meie ja üks supervisor Greg olime shedis omapäid. Ma siis jutuvadatasin. No muusikat ka ei olnud, ma ei tea, see raadio seal ei võta üldse neid kanaleid välja ja igaaaav oli. Tegin oma nalja ja teised tulid seekord ka kaasa, rohkem kui tavaliselt, ühesõnaga kõik jutustasime. Samas, pakkimise kiirus nagu tavaliselt, 1 suur kast kurke 15 min - see on alati nii olnud. Kui olime kurgid lõpetanud hakkasime chillisid pakkima, üks kaalus, teine pakkis kinni, kolmas pani kastidesse ja ülejäänud panid chillisid kottidesse. Suurt juttu polnud, kuna pooltel oli muusika kõrvas ja päeva lõpp ka suht juba, väsinud natuke ja et tahaks koju ja omad mõtted jne. Joe ema Angela tuleb siis Anthonyga shedi ja karjub Kevini peale: Mis te mõtlete, et kui mind ei ole, et siis võite jutustada või? Kui mind ei ole, siis töö justkui seiskuks, kui mina olen siin siis rabate tööd teha. Sina Kevin pead neile ütlema, et nad vait oleks ja tööd teeks ja blablablablaa :D Samal ajal Greg helistab Joele, et mis kell me lõpetame ja Greg saab Joe käest sõimata :DD Normaalne :D Muidugi on nad närvis, kui me natuke palju räägime :P Aga vahepeal võib ju natuke relax ka olla. Aga vist mitte siis, kui ületunnid jooksevad ja makstakse $30 tunnis :D Ühesõnaga saime kõik võtta. Järgmisel hommikul saime veel korra Joe käest sõimata :D Pikke-poisid ka :D Läksime kõik eggfruite korjama ja siis supervisor Peter teel põllule paneb: p*rsed taevapoole, suu kinni, vilja maha ei jäta ja kiirelt - sest shedi tüdrukud tõid meile jama kaela. Ta on ikka tõeline - fucking stupid idiot! Täielik idikas! Nemad korjasid sel päeval chillisid, nimesid nimetamata, aga tema oli supervisor ja üks pikkepoiss magas 2h põllu peal - mitte, et korjas aeglaselt, vaid magaski (Y) Ja meie tõime jama kaela, muidugi kindel see, et Joe oli väga õnnelik selle koguse chillide üle, mis nemad põllult koju tõid - jajaa! Ja üldse, kui mingi jama on, siis ikka oleme meie, shedi omad süüdi :D Vähemalt tema arvates. Kui on liiga palju väikest vilja korjatud, siis oleme meie süüdi (Y) Kuigi tema on see, kes peab kõigil korjajatel silma peal hoidma, et me väikseid ei korjaks, et vilja maha ei jätaks, et väga aeglased ei oleks - tal pole aega selliseid asju jälgida, sest tal ju vaja suitsetada ja oma jama ajada ja oma lapsikuid nalju teha, ise on 45 aastane. Kui tuleb põllult viljadega uue käru järele, siis tuleb Miku või Christina juurde ja loobib eegfruite nende kasti ise naerab, et oi kui kihvt - täishaige mees ma ütlen. Siis vahepeal tuleb salaja selja taha ja ehmatab - mind mitu korda ja jälle, nii palju nalja. Ja kui meid, shedi omi põllul ei ole, ja palju on väikest vilja, siis ta ütleb, et nii kui tema tuleb uue käru järele, siis hakkavad poisid väikseid vilju korjama - ühesõnaga, alati on keeii süüdi, tema aga mitte kunagi (Y). Kui neli viimast prantslast tööd alustasid ja me lõunapausile tulime, siis Joe küsis minu, kui vanema olija käest, et kuidas nad on põllul. Seekord ma ei kavatsenud valetada ja kuna see oli kõigi ühine arvamus, siis ma ütlesin, et kuigi nad alustasid 15 min hiljem, kui meie, olid nad aeglased. Joe läks siis Peteri juurde ja seletas talle midagi, ilmselt, et pane inimesed tööle vms. Õhtul tuleme põllult ja Peter ütleb mulle, et järgmine kord, kui kellegi kohta lähen midagi ütlema, et ma selgitaks fakte, et nad alustasid hiljem jne. Aga ma tegingi seda ju! Ja kui me kõik ühiselt joonelt alustasime, olid nad ikka, väga kaugel maas meist. Ja ühesõnaga, Peteri arvates on KÕIK eestlased ühtemoodi :D No valetama ma igastahes ei hakka ja sorry, kui ma ütlen, mida näen :P Esimesed päevad, isegi nädalad selles farmis olin ma ise, p*rse püsti ilma puhkepäevadeta väga kärmelt korjamas-pakkimas, et tööd hoida ja nüüd mingi tropp tuleb mulle ütlema, et kas keegi ütles minu kohta midagi, kui ma alustasin :D No ei olnudki vaja öelda ju, teadsin ise, et tööd tuleb teha - ja veelkord sorry, natuke tööeetikat mul siiski on! :P Ja see jobu läks veel pärast põllule Selimile ja Kevinile rääkima, et ta arvas, et ma normaalne olen, aga et siiski eksis ja eestlased ühtemoodi :DD Fucking stupid idiot :D Järgmisel päeval pidime hommikul korjama eggfruite ja megadzungel oli seal. Põõsad vihmaga loogus ja mahavajunud ja hiigelsuured lehed, et mitte maha jätta, pidi hullu aeroobikat tegema :D No alguses mul jäi maha siis muidugi ja Peter tuleb, 4 eggfruiti käes ja paneb kõvasti kõigi kuuldes, aa, Mari-Liis, ära jäta maha, vaata, need kõik sinu rea pealt ja ma siis pidin viljadel varred ükshaaval maha lõikama, sest tema rebis need põõsa küljest ära. No neelasin oma viha alla, ok, jah, jätsin maha, lõikasin varred ära ja korjasin edasi. Oi kuidas ta nautis seda, palju õnne talle. Mul ausalt öeldes oli sel hetkel savi juba :P Kuna eelmisel õhtul oli Selimiga vaidlus selle üle, kui jobu see Peter ikka on ja tal õnnestus mind natuke maa peale tagasi tuua, et mina olen nende arvates, mitte ainult mina, aga me kõik, kes seal töötame, tavaline backpacker, siis jah, tee seda, mis sulle öeldakse ja kõik. Kui poleks seda vaidlust olnud, oi, kus ma oleks öelnud talle. Näiteks seda, kui Angela haige oli, alustasime hommikul eelmisel päeval korjatud viljade pakkimist, 6 käru oli täis väikest vilja, aga kuna poisid enam ei korjanud ja midagi nagunii enam teha ei olnud, siis otsustasin, et ok, pole vaja Joele mainida seda, et pakime ja nö peidame need viljad kasti normaalsete vahele ära. Ühesõnaga, Christina korjas paar kasti neid väikseid kokku ja tahtsis Joele näidata, ma siis, et ei, pole vaja, likvideerime jama. Kuskilt sai Peter, kes pidanuks sellist asja mitte juhtuda laskma (väikeste viljade korjamist) ka haisu ninna ja tuleb mu juurde nagu nurka lasknud kutsikas, et kas Joe teab jne. Ma siis seletan, et ei, saame ilma probleemideta ka hakkama, et ära muretse. Ja mis ma siis öelda tahan, et kui tema blacki maha paneb, siis sa ei ole mingi eestlane - st ühtemoodi eestlane, siis ütleb, aitäh, aga kui temal võimalus Joele pugeda, siis on tal meist kõigist suva. Ja lõpuks olid siis kõik Christina peale tigedad, kes tegi tegelikult õiget asja, mingi vastutus peab ju olema ja meie, kui pakkijate kohus on sellest teada anda, kui vili on jama.
Ei no peale nende jamade saab meil ikka jätkuvalt nalja ka :P Christina ikka suudab siiamaani üllatada oma lapsemeelsusega :D Ja oma eriti hea inglise keelega: Joe ütleb: Ayr side - tema kuuleb asshole :D Joe küsib: Are you making fun of me? Tema vastab: No, I didnt phone you! When I phoned you? jne jne jne :D Ja kui me ükskord chillisid korjasime, siis plastiku all oli ilmselt mingi rott või konn ja ma sellele peale astusin ja see seal kiunus, siis Christina arvates oli seal 100% väike kassipoeg ja et ma tapsin kassipoja ära ja ei tahtnud teda päästa - ja muidugi kõigile rääkis seda, läks õhtul Comfort Stopi (koht, kus parkla, dussid, wc-d, köök - kus osad meil töötavatest inimestest elavad autos) ja tahtis, et keegi neist seal autoga teda põllule viiks vaatama, et mis seal kile all siis ikkagi oli :D Kõik ütlesid talle, et use your common sense ja ära aja jama :D Õpetame üksteisele omamaakeelseid roppsõnu :D või lihtsalt sõnu, nagu n. rõve, mis jaapani keeles on kimmo :D ma ei tea miks, aga nii naljakas on kuulda teiste suust, kelle emakeeleks ei ole eesti keel, eesti keelt :D
Ja meie kella kolmesed pausid, mis peaks kestma 15 min, on ikka 25 min, Joe teeb meile kohvi valmis, Angela või tema naine toob küpsiseid, jutustame kõik koos :) Ja pikke-poisid kadedad :D Nende arvates toimub shedis laisklemine ja istumine ja mitte töötamine. Ja kui me saame rohkem tunde kirja, siis nad jälle kadedad, aga meie pole ju süüdi, vili tahab pakkimist :P Ja pakkimine vahel ka, natuke keeruline st pakkida tuleb vilja nii, nagui turg nõuab, vahel pakime kõige koledamad viljad ka ära, vahel viskame pooled minema ja ainult parimad pakime - palju erinevat varianti, kuidas ühte vilja pakkida :P Hämmastav :P Ja vahel toob Angela meile enda kokatud eggfruite proovida, vahel salatina, vahel praetult - kõik väga nämma :) Mõtlesin järele ja katsun oma suukese kinni hoida tööd tehes, piinlik oli veits noh :S:D
Nii, nüüd peaks aitama sellest tööst :P Pildid on kõik ammu üleval, aga meelelahutusliku poole pealt siis:
Nädal peale meie Cairnsis käiku ja esimest katset teha langevarjuhüpet, laupäeva varahommikul, 7.20 saadab Selim sõnumi, et neil plaan minna Whitsundayle, kas ma tahan ka minna. Muidugi tahan! Kuna minek? Saadab sõnumi, et kas sulle sobib 15 min pärast, või 30 min pärast? :D Ok, 30 min, olen valmis :P Ise mõtlen, et miks nad nii vara üleval on, et vaba päev ju. Neil oli aga väike arusaamatus, kõik nad arvasid, et peavad tööl olema, läksid hommikul 7-ks farmi, Joe oli seal ja ütles, et sorry guys, no work today, et kas Kaspar ei öelnud teile edasi :P Ok, vaba päev ja pikk nv - pikk nv meie jaoks on 2 päeva - see on lausa puhkus juba :P Ja sõit võis alata. Sihtkohaks Airlie Beach, kust tahtsime Panorama tourile minna. Vahepeal tegime peatuse Bowenis. Poistel olid värsked tattood, mis tahtsid katmist enne soolasesse vette minekut, vaja oli leida kile ja veekindel teip, mis ühes matkapoes täiesti olemas olid. Ei läinud palju aega, ennelõunal jõudsime Airliesse ja esimese asjana käisime läbi officesid, mis erinevaid trippe müüsid. Kuna teadsime, mida tahame ja seda sai ainult ühest neist, siis palju ei pidanud ringi sebima :P Kell oli juba keskpäev ja enam tuure sel päeval ei tehtud, siis bookisime enda oma pühapäeva hommikuks. Ülejäänud päeva Airlie Beachil veetsime relaxides. Käisime söömas, shoppamas, otsisime öömaja - Waterfront backpacker - väga ilus ja vaikne koht, vaatasime lennujaama igaks juhuks üle, et hommikul mitte hiljaks jääda, tegime pilte jne. Õhtul käisime linna peal jalutamas ja lõpetasime pubis väikeste drinkidega. Airlie Beach on maapealne paradiis :) Tõesti, kui sinna jõudsime, siis meil kõigil kolmel oli suu ammuli, et appppii, kui ilus. Super! :)
Hommikul äratus 7, et 8-ks kenasti Whitsunday lennujaamas kohal olla. Tegu oli siis Panorama Touriga, mis maksis $425 (Hinnad selleks, et ettekujutus oleks, mis siin maal asjad maksavad :P). Peale meie kolme, mina, Selim ja Kevin, oli veel 3 paari ja väga tore piloot, kes meile tutvustas ja kaarti näitas, et mis meid ees ootab :) Lennuki juures andis ta meile instruktsioonid, et kui midagi peaks juhtuma, kuidas käituda, kus asub päästevest jne, turvalisuse huvides noh.
To be continued...
Wednesday, July 14, 2010
Nii nii, mis siis vahepeal toimunud on :P
Jaanipäev. Sel ajal, kui meie siin väikest marinaadis ahjugrill-sealiha sõime ja õlut jõime ja magustoiduks emme saadetud eesti Kalevi metsapähkli piimasokolaadi sõime teie veel mõtlesite, et mis siis õhtul saab, kuhu minna/mida teha :P Ja sel ajal, kui meie töö juures mõnusasti eggfruite pakkisime teie juba ammu pidutsesite ja tantsisite ja möllasite:D Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi papaparapapa :DD Imelik, siinsed pühad mulle korda ei lähe, ei tundu nagu väga pühad olevatki...Ja need, mis kodus on, neid ka ei tunne – tuleb ikka koju ära tulla :D
Nii, sünnipäev. Ei saanud ju 25 :S:D Hommikul vara, tavapärase äratuse järgselt, 6am, üllatas Katre mind koogiga :) Küünlad peal ja puha :) Ja isegi kohvi oli ta mulle valmis teinud :P Puhusin küünlad ja soovisin soovi ka. Kingituse sain ka :P Minu stiilis roosa-sädeleva kaardi ja 100 EEK, täitsa eesti raha. Mis mul kogemata enda teadmata ümbrikus tööle oli kaasa võetud ja kogemata oleksin selle ju seal prügikasti visanud, Selim, see lokkidega sell märkas ja sain ikka tagasi oma raha. Aga siis teised nägid kupüüri ja tuli välja, et kaks poissi on raha kogujad st hobiks neil erinevate maade rahasid koguda ja kohe pakkusid mulle mu sota eest raha, ma ei olnud nõus :P Vaatan, kes suurema pakkumise teeb :D Ehk saab 100 EEK 500 :D Kurja, oleksingi pidanud neile tünga tegema, et 500 väärt :D Kust nemad ju teavad :D Kahjuks pole ma tüngameister :PP
Töö juurde tegin kaasa oma porgandi-juustukooki, kõik ütlesid, et väga hea – ju oli siis OK :D Kuna Kasparil oli ka sünnipäev, siis ülemus tõi õlled, ülemuse naine kummagile hästi head kommikarbid ja ülemuse ema lõikas oma aiast mulle kimbu roose :) Tööpäev lõppes kell 4pm ja siis kõik koos istusime ja sõime ja jõime ja jutustasime ja tegime koos pilti :) Ja siis Kaspar rääkis, kuidas meil kodus kombeks sünnipäevalast tooliga üles tõsta ja no siis mind tõstetigi, 25 tuli ikka ära :D Samal päeval saime hea uudise, palka tõsteti (Y) Siin olid valimised ja uus partei võimul, kes töölisi toetavad :D No tunde tõmbas ülemus veits maha, aga eelmise nädala palga järgi võib siiski ikka rohkem, kui rahule jääda. Õhtul käisin veel prantslastega natuke istumas :) Ja muidugi aitäh kõigile kodustele, kes meeles pidasid :) Ja Katzile :D Nii lahe, ma siiani mõtlen, kuidas sa mulle hellusid ja laulsid :) Väga kihvt oled!
Ja siis sünnipäeva tähistamine. Mina ja Kaspar – külalised meie töökaaslased. Sõitsime kõik koos Home Hillist u. 30km eemal asuvasse randa, kuhu Lilat ja Julianilt laenatud telki eesti restorani tegime – valmistasin kõik ise, isegi kook oli enda tehtud. Rahad läksid Kaspariga pooleks, aga olin ise jumalast nõus, et hoolitsen ja teen kalkulatsioonid, et mida ja kui palju:P Tegin siis tavapärast eesti lauda: kartulisalat, kotletid, singirullid, võileivatort, küpsisetort. Natuke chipse ja dipikastet ja meie vanamees Paul tegi ka meile kandiku kaasa, känguruliha juustu ja tomati jm maitsvaga. Esimesed joogid olid ka meie poolt ja muidugi esimene pits viina :D Paljud ei julgenud võtta, osad ikka lasid põhjani, no ega ma palju ei valanudki, aga ise muidugi kastsin keele ainult märjaks :P Hiljem läks koksitades paremini alla :P Igastahes kõigile maitses väga, uurisid, et kuidas tehtud ja muudkui sõid ja sõid – Hea meel! :) Lõke põles öö läbi, tantsisime kõvasti ja hästi-hästi tore oli. Osad jäid ööseks ja osad läksid koju ära. Mina otsustasin jääda, mis oligi hea, sest keegi pidi ju koristama ka. Muidugi ei teinud ma seda üksinda, prantsuse poisid Kevin ja Selim olid ka ikka abiks – nad on hästi head ja sõbralikud. Ja siis meie Taiwani-Christina, tema ka aitas :) Veetsime järgmise päeva veel rannas, poisid tegid hommikusööki ja... Õhtusöögi võtsime koos mäkis :P Ja läbi oligi see mõnus nv... Ja aasta vanemaks ma saingi. Ahjaa, Kevin ja Kathlyn tõid kingituse ka, toreda kaardi kirjutas Kathlyn :P Ja hea lõhnaga küünlad ja viirukikomplekti sain ka :) Dziiisas – mu lauseehitus :DDD
Kuidas ma selle unustada sain :D Aga siis jaanipäeva ja sünnipäeva vahele jäi ju meie kalalkäik. Pühapäeva hommikul pärast pikka töönädalat 4.30am üles ärgata, et meestega kalale minna :D No hull :D Õnneks mitte ainult mina, Katre ka ikka oli tulija. Sõitsime sellest kohast, kus elame u. 60km kaugusele, kus on, sadam pole vist kõige õigem nimetus selle kohta, aga no ütleme, et siis maabumiskoht :P Kus meeletulult palju kalamehi juba varastel hommikutundidel oma paate vette lasevad ja oma hobi naudivad. Nõnda siis meiege, mootorpaat vette ja sõit Vaiksele Ookeanile võis alata. Väga oluline on asja juures, et tuleb teada, millal on tõusud ja mõõnad, et mitte ookeani põhja paadiha kinni jääda. Meie Katrega nagu printsessid istusime oma istmetel, samal ajal kui meie vanamees Paul ja Kaspar üritasid meid suurde vette viia, no said hakkama. Ja sain paati juhtida st tüürida, nii äss tunne oli. Ja siis vanamees võttis kiiremad tuurid üles ja no ikka kiiiiiresti sõitis, u. 50km/h, ei ole maa peal mingi kiirus, aga vees, väga lahe oli!!! Ülikõva ikka :D Ainus mure oli see, et mootor ajas minu arvates liiga palju tossu, sõitsime edasi-tagasi ja ühes suunas oli tuul seljatagant ja ajas selle tossu kõik meie peale ja mul läks süda nii pahaks... Ikka väga pahaks, et mingi veerand tundi ma arvan, upitasin üle paadinina, õnneks ei tulnud robert külla :S:D Mitu korda ütlesin küll neile, et no, nüüd on käes kah :D Noh, kalaõnne meestel ei olnud, ühe kala püüdsid nad, aga see oli vale kala, ei pidavat hästi maitsema ja lasime vette ta tagasi. Ja käisime ise ka vees. Katre oli külmavares :P Aga mina ja Kaspar, üritasime siis ainult prillidega koralle vaadata. Natuke ikka nägime, värvilise kalu jne. Ei saa ilmselgelt võrrelda Great Barrier Reefiga, aga siiski, esimene elamus käes.
Great Barrier Reefist rääkides, paar nädalat tagasi juhtus meil nädala sees vaba päev olema. Siis käisime meie lähimal asuvas suurlinnas Townsvilles Great Barrier Reef akvaariumis, kus võimalik kõike seda näha, mis tegelikult looduses on. Pildid kõigist käikudest ja tegemistest orkutis ja fb-s üleval ka, et sealt saab illustreerivat materjali kõrvale :P Võtsime 4 tuuri ka selles akvaariumis. Esimene oli ausis elavatest ohtlikest mereloomadest, teine kilpkonnadest, kolmas kilpkonna haiglast, mida oli meil võimalus ise ka külastada ja näha ja neljas oli korallidest – et mis nad on ja kuidas elavad jne – kahjuks ei saanud seda lõpuni kuulata, aga siiski, Mari-Liis sai targemaks, korallid ei ole taimed, nad on loomad :P Peale selle käigu tegime natuke veel shoppamist ja saigi, koduteele asutud :)
Eelmisel nädalal saime pika nv vabaks, reedest kuni pühapäevani. Prantslased Selim ja Kevin tahtsid langevarjuhüpet minna tegema ja veel Cairnsi sõita ja kuna ma nii äge olen :DD haha, siis kutsusid nad mind ka kaasa, muidugi ma läksin, nii lahe oli nendega :) Neljapäeva õhtul läksin nende juurde, nad elavad karavanipargis, st neil on seal parkimiskoht ja koht telgi jaoks. Kevin on siis see, kelle koduks on telk ja Selim autoomanikuna magab autos. Kuna plaan oli, et minek on neljapäeva õhtul, siis mina oma suure kotiga läksin sinna, et noh, hakkame siis minema. Väike plaani muutus oli toimunud vahepeal ja minek lükkus reede hommikule. Koju ei hakanud ma enam tulema, ja elasin need kolm päeva ka, tõelist päkkeri elu, kott koos vajalikuga, autos ja hostelis magamine :P Ei no sain hakkama küll, ei olnud üldse nii hull, kui arvasin :) Neljapäeva õhtul käisime prantsuse paari Lila ja Juliani juures istumas, nad on homme lahkumas, pakkusid meile süüa – hiina karrit, niisama jutustasime ja nautisime õhtut. Neil pole plaanis tagasi tulla ja Kevin ja Selim arvasid, et ehk viimane kord nendega istuda, olime viisakad :D Kaua ei olnud küll, aga siiski. Ok, reede hommikul siis, no mis hommikul, enne lõunal hakkasime liikuma oma skydivingu poole, see koht Home Hillist umbes 300km kaugusel. Kuueks jõudsime kohale, oli aega veel küll, et hüpe bronnida ja vaadata, et mis ja kuidas ja hinda uurida jne jne. Meie suureks üllatuseks olid kaks meie töökaaslast, Yuki ja Yuji ka seal ja meie suurele st osavale veenmisele ostsustasid ka nemad hüppe teha :) Ma siis võtsin asja kätte, läksin kontorisse ja sebisin meile järgneva diili välja: õhtusöök Mehhiko restos, hüpe 14000ft, video+pildid, T-särk, joogid peale hüpet ja lõuna - $470. Mina olen jumala rahul :D Pidime hüppe tegema pühapäeval, et ilm pidi paremaks minema selleks ajaks. Peale oma õhtusööki viiele asusime edasi teele Cairnsi poole, sinna jõudsime u. 10pm ajal. Suht vässud olime. Hakkasime siis ööbimiskohta otsima, koht, kus jaapani poisid Yuki ja Yuji tavaliselt ööbinud olid, oli kinni. Võtsime suuna siis järgmise hosteli poole. Selleks oli Gilligans, mis pidi hästi kuulus sealmail olema. Poisid said magamiskoha endale 8-ses toas, $26 öö, neil oli suht ükskõik vist ka, kuna neil oli plaan minna kasiinodesse ja bailatama. Mina ja Selim olime natuke rohkem väsinud ja otsustasime kahese toa kasuks ja tuttu ära minna. Maksime natuke küll rohkem, $130 öö eest, aga asi oli seda väärt, väga korralik ja ilus, nagu väike korter suure rõdu ja ilusa vaatega. Hommikul puhanuna hakkasime siis tattoo salonge otsima, kuna Kevin ja Selim tahtsid endale kindlasti midagi teha. Paarist tunnist Cairnsis sai 8h, sest Kevin otsustas, et 3 tattood korraga, mis see siis ära ei ole :P Tegi siis endale, rinnale roosi, küljele tiigri ja seljale lasi ühe lause. Selim piirdus ühega, tema tegi õlale väga seksi pealuu koos muu asja ilustavaga :D Panin mõned pildid fb-i, teen kohe varsti orkutisse ka väikse albumi meie käigu kohta. Sel ajal, kui poisid nõela all olid, käisin mina Cairnsis ringi, mööda poode jne. Nii ilus on see linn, mulle niiväga meeldis, kohati isegi rohkem, kui Sydney, lähen sinna raudselt veel tagasi. Jalutamiste vahepeal käisin siis ühel kui ka teisel kätt hoidmas :DD No Selim oli tubli, aga Kevin ikka oigas kõvasti :D Päris valus oli olnud. Lõpuks siis, umbes 9 ajal õhtul saime tagasi hakata liikuma, oma langevarjuhüppe poole. Jõudsime jällegi suht õhtusel ajal, et ei hakanud mõtlemagi, et kus magame, vaid läksime päkkerisse, kus Yuki ja Yuji juba ees ootasid meid, Absolute Backpackers siis, väga ilus ja puhas ja mõnus koht. Võtsime 8-e toa, õnneks mina, Kevin ja Selim selles ainult olimegi, saime ennast mõnusasti välja puhata. Ja hommikul, ärevus juba sees, aga kahju-kahju, pilves ja vihmane ilm. Läksime oma skydivingu peakontorisse siis, täitsime kõik vajalikud paberid jne jne... Aga kuna ilm paremaks ei läinud, siis otsustasime oma hüppe 2 nädalat edasi lükata. Saame jälle sõitma ja külast välja :P Pärastlõunaks olime tagasi, pikast sõidust jällegi väsinud, ei käinud isegi tee peale jäävates vaatamisväärsustes, järgmine kord seda enam ei juhtu, st ma ei lase juhtuda :P Et midagi nägemata tagasi tuleme :P No muidugi nägime ka, aga siiski, siin on niiii palju ju näha!
Niih, ja miks see pikk nv siis oli, meie ülemusel sündis tita ära, jess, tüdruk-beebi :) Mul nii hea meel oli, et pisiplika :P Nimeks on, kui ma nüüd õieti olen aru saanud, Angelin :P Täna kella kolmese pausi ajal saime näha ja katsuda ka meie uut ilmakodanikku. Ma olin nii elevil, jooksin ruttu käsi pesema ja vahetasin oma dressika ära mustast tööst ja oma 20min sain printsessi süles hoida, teised ei julgenud, ütlesid, et ta niiiii väike :P Mulle need pisikesed just peale lähevadki, tegingi nalja, et Angel on minu ja Anthony on Kathlyni oma :D Joe ütles selle peale, et tehke ise endale :D
Beebidest veel, minu Sydney korterikaaslastel, Lenkal ja Honzal sündis ka beebi ära, ka tüdruk, nimeks on Terezka. Ilus armas beebi temagi, Lenka saatis mulle kirja ja pilte, hästi nunnukas ja hea laps pidi ka olema :)
Ja siis eile helistasin oma Sydney Mariliisile, temal ka ju pisiplika Liila :) Oli just emmedegrupist tulnud ja neilgi, kõik väga kenasti sujub, tita kasvab ja emmele-issile rõõmuks :)
Dziizaz :D Kindlasti jäi mul midagi kahe silma vahele, argipäeva klatsi vms :D Aga kui midagi naljakat meelde tuleb vms, eks panen ikka kirja ;)
Ja sry ka juba ette, kui mu tekst vahel hüplik on, mõte lihtsalt jookseb eest ära ja ma pean seda võimalust kasutama, kui mõte nii kiiresti jookseb :DDD
Kallidmusid teile :)
Jaanipäev. Sel ajal, kui meie siin väikest marinaadis ahjugrill-sealiha sõime ja õlut jõime ja magustoiduks emme saadetud eesti Kalevi metsapähkli piimasokolaadi sõime teie veel mõtlesite, et mis siis õhtul saab, kuhu minna/mida teha :P Ja sel ajal, kui meie töö juures mõnusasti eggfruite pakkisime teie juba ammu pidutsesite ja tantsisite ja möllasite:D Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi papaparapapa :DD Imelik, siinsed pühad mulle korda ei lähe, ei tundu nagu väga pühad olevatki...Ja need, mis kodus on, neid ka ei tunne – tuleb ikka koju ära tulla :D
Nii, sünnipäev. Ei saanud ju 25 :S:D Hommikul vara, tavapärase äratuse järgselt, 6am, üllatas Katre mind koogiga :) Küünlad peal ja puha :) Ja isegi kohvi oli ta mulle valmis teinud :P Puhusin küünlad ja soovisin soovi ka. Kingituse sain ka :P Minu stiilis roosa-sädeleva kaardi ja 100 EEK, täitsa eesti raha. Mis mul kogemata enda teadmata ümbrikus tööle oli kaasa võetud ja kogemata oleksin selle ju seal prügikasti visanud, Selim, see lokkidega sell märkas ja sain ikka tagasi oma raha. Aga siis teised nägid kupüüri ja tuli välja, et kaks poissi on raha kogujad st hobiks neil erinevate maade rahasid koguda ja kohe pakkusid mulle mu sota eest raha, ma ei olnud nõus :P Vaatan, kes suurema pakkumise teeb :D Ehk saab 100 EEK 500 :D Kurja, oleksingi pidanud neile tünga tegema, et 500 väärt :D Kust nemad ju teavad :D Kahjuks pole ma tüngameister :PP
Töö juurde tegin kaasa oma porgandi-juustukooki, kõik ütlesid, et väga hea – ju oli siis OK :D Kuna Kasparil oli ka sünnipäev, siis ülemus tõi õlled, ülemuse naine kummagile hästi head kommikarbid ja ülemuse ema lõikas oma aiast mulle kimbu roose :) Tööpäev lõppes kell 4pm ja siis kõik koos istusime ja sõime ja jõime ja jutustasime ja tegime koos pilti :) Ja siis Kaspar rääkis, kuidas meil kodus kombeks sünnipäevalast tooliga üles tõsta ja no siis mind tõstetigi, 25 tuli ikka ära :D Samal päeval saime hea uudise, palka tõsteti (Y) Siin olid valimised ja uus partei võimul, kes töölisi toetavad :D No tunde tõmbas ülemus veits maha, aga eelmise nädala palga järgi võib siiski ikka rohkem, kui rahule jääda. Õhtul käisin veel prantslastega natuke istumas :) Ja muidugi aitäh kõigile kodustele, kes meeles pidasid :) Ja Katzile :D Nii lahe, ma siiani mõtlen, kuidas sa mulle hellusid ja laulsid :) Väga kihvt oled!
Ja siis sünnipäeva tähistamine. Mina ja Kaspar – külalised meie töökaaslased. Sõitsime kõik koos Home Hillist u. 30km eemal asuvasse randa, kuhu Lilat ja Julianilt laenatud telki eesti restorani tegime – valmistasin kõik ise, isegi kook oli enda tehtud. Rahad läksid Kaspariga pooleks, aga olin ise jumalast nõus, et hoolitsen ja teen kalkulatsioonid, et mida ja kui palju:P Tegin siis tavapärast eesti lauda: kartulisalat, kotletid, singirullid, võileivatort, küpsisetort. Natuke chipse ja dipikastet ja meie vanamees Paul tegi ka meile kandiku kaasa, känguruliha juustu ja tomati jm maitsvaga. Esimesed joogid olid ka meie poolt ja muidugi esimene pits viina :D Paljud ei julgenud võtta, osad ikka lasid põhjani, no ega ma palju ei valanudki, aga ise muidugi kastsin keele ainult märjaks :P Hiljem läks koksitades paremini alla :P Igastahes kõigile maitses väga, uurisid, et kuidas tehtud ja muudkui sõid ja sõid – Hea meel! :) Lõke põles öö läbi, tantsisime kõvasti ja hästi-hästi tore oli. Osad jäid ööseks ja osad läksid koju ära. Mina otsustasin jääda, mis oligi hea, sest keegi pidi ju koristama ka. Muidugi ei teinud ma seda üksinda, prantsuse poisid Kevin ja Selim olid ka ikka abiks – nad on hästi head ja sõbralikud. Ja siis meie Taiwani-Christina, tema ka aitas :) Veetsime järgmise päeva veel rannas, poisid tegid hommikusööki ja... Õhtusöögi võtsime koos mäkis :P Ja läbi oligi see mõnus nv... Ja aasta vanemaks ma saingi. Ahjaa, Kevin ja Kathlyn tõid kingituse ka, toreda kaardi kirjutas Kathlyn :P Ja hea lõhnaga küünlad ja viirukikomplekti sain ka :) Dziiisas – mu lauseehitus :DDD
Kuidas ma selle unustada sain :D Aga siis jaanipäeva ja sünnipäeva vahele jäi ju meie kalalkäik. Pühapäeva hommikul pärast pikka töönädalat 4.30am üles ärgata, et meestega kalale minna :D No hull :D Õnneks mitte ainult mina, Katre ka ikka oli tulija. Sõitsime sellest kohast, kus elame u. 60km kaugusele, kus on, sadam pole vist kõige õigem nimetus selle kohta, aga no ütleme, et siis maabumiskoht :P Kus meeletulult palju kalamehi juba varastel hommikutundidel oma paate vette lasevad ja oma hobi naudivad. Nõnda siis meiege, mootorpaat vette ja sõit Vaiksele Ookeanile võis alata. Väga oluline on asja juures, et tuleb teada, millal on tõusud ja mõõnad, et mitte ookeani põhja paadiha kinni jääda. Meie Katrega nagu printsessid istusime oma istmetel, samal ajal kui meie vanamees Paul ja Kaspar üritasid meid suurde vette viia, no said hakkama. Ja sain paati juhtida st tüürida, nii äss tunne oli. Ja siis vanamees võttis kiiremad tuurid üles ja no ikka kiiiiiresti sõitis, u. 50km/h, ei ole maa peal mingi kiirus, aga vees, väga lahe oli!!! Ülikõva ikka :D Ainus mure oli see, et mootor ajas minu arvates liiga palju tossu, sõitsime edasi-tagasi ja ühes suunas oli tuul seljatagant ja ajas selle tossu kõik meie peale ja mul läks süda nii pahaks... Ikka väga pahaks, et mingi veerand tundi ma arvan, upitasin üle paadinina, õnneks ei tulnud robert külla :S:D Mitu korda ütlesin küll neile, et no, nüüd on käes kah :D Noh, kalaõnne meestel ei olnud, ühe kala püüdsid nad, aga see oli vale kala, ei pidavat hästi maitsema ja lasime vette ta tagasi. Ja käisime ise ka vees. Katre oli külmavares :P Aga mina ja Kaspar, üritasime siis ainult prillidega koralle vaadata. Natuke ikka nägime, värvilise kalu jne. Ei saa ilmselgelt võrrelda Great Barrier Reefiga, aga siiski, esimene elamus käes.
Great Barrier Reefist rääkides, paar nädalat tagasi juhtus meil nädala sees vaba päev olema. Siis käisime meie lähimal asuvas suurlinnas Townsvilles Great Barrier Reef akvaariumis, kus võimalik kõike seda näha, mis tegelikult looduses on. Pildid kõigist käikudest ja tegemistest orkutis ja fb-s üleval ka, et sealt saab illustreerivat materjali kõrvale :P Võtsime 4 tuuri ka selles akvaariumis. Esimene oli ausis elavatest ohtlikest mereloomadest, teine kilpkonnadest, kolmas kilpkonna haiglast, mida oli meil võimalus ise ka külastada ja näha ja neljas oli korallidest – et mis nad on ja kuidas elavad jne – kahjuks ei saanud seda lõpuni kuulata, aga siiski, Mari-Liis sai targemaks, korallid ei ole taimed, nad on loomad :P Peale selle käigu tegime natuke veel shoppamist ja saigi, koduteele asutud :)
Eelmisel nädalal saime pika nv vabaks, reedest kuni pühapäevani. Prantslased Selim ja Kevin tahtsid langevarjuhüpet minna tegema ja veel Cairnsi sõita ja kuna ma nii äge olen :DD haha, siis kutsusid nad mind ka kaasa, muidugi ma läksin, nii lahe oli nendega :) Neljapäeva õhtul läksin nende juurde, nad elavad karavanipargis, st neil on seal parkimiskoht ja koht telgi jaoks. Kevin on siis see, kelle koduks on telk ja Selim autoomanikuna magab autos. Kuna plaan oli, et minek on neljapäeva õhtul, siis mina oma suure kotiga läksin sinna, et noh, hakkame siis minema. Väike plaani muutus oli toimunud vahepeal ja minek lükkus reede hommikule. Koju ei hakanud ma enam tulema, ja elasin need kolm päeva ka, tõelist päkkeri elu, kott koos vajalikuga, autos ja hostelis magamine :P Ei no sain hakkama küll, ei olnud üldse nii hull, kui arvasin :) Neljapäeva õhtul käisime prantsuse paari Lila ja Juliani juures istumas, nad on homme lahkumas, pakkusid meile süüa – hiina karrit, niisama jutustasime ja nautisime õhtut. Neil pole plaanis tagasi tulla ja Kevin ja Selim arvasid, et ehk viimane kord nendega istuda, olime viisakad :D Kaua ei olnud küll, aga siiski. Ok, reede hommikul siis, no mis hommikul, enne lõunal hakkasime liikuma oma skydivingu poole, see koht Home Hillist umbes 300km kaugusel. Kuueks jõudsime kohale, oli aega veel küll, et hüpe bronnida ja vaadata, et mis ja kuidas ja hinda uurida jne jne. Meie suureks üllatuseks olid kaks meie töökaaslast, Yuki ja Yuji ka seal ja meie suurele st osavale veenmisele ostsustasid ka nemad hüppe teha :) Ma siis võtsin asja kätte, läksin kontorisse ja sebisin meile järgneva diili välja: õhtusöök Mehhiko restos, hüpe 14000ft, video+pildid, T-särk, joogid peale hüpet ja lõuna - $470. Mina olen jumala rahul :D Pidime hüppe tegema pühapäeval, et ilm pidi paremaks minema selleks ajaks. Peale oma õhtusööki viiele asusime edasi teele Cairnsi poole, sinna jõudsime u. 10pm ajal. Suht vässud olime. Hakkasime siis ööbimiskohta otsima, koht, kus jaapani poisid Yuki ja Yuji tavaliselt ööbinud olid, oli kinni. Võtsime suuna siis järgmise hosteli poole. Selleks oli Gilligans, mis pidi hästi kuulus sealmail olema. Poisid said magamiskoha endale 8-ses toas, $26 öö, neil oli suht ükskõik vist ka, kuna neil oli plaan minna kasiinodesse ja bailatama. Mina ja Selim olime natuke rohkem väsinud ja otsustasime kahese toa kasuks ja tuttu ära minna. Maksime natuke küll rohkem, $130 öö eest, aga asi oli seda väärt, väga korralik ja ilus, nagu väike korter suure rõdu ja ilusa vaatega. Hommikul puhanuna hakkasime siis tattoo salonge otsima, kuna Kevin ja Selim tahtsid endale kindlasti midagi teha. Paarist tunnist Cairnsis sai 8h, sest Kevin otsustas, et 3 tattood korraga, mis see siis ära ei ole :P Tegi siis endale, rinnale roosi, küljele tiigri ja seljale lasi ühe lause. Selim piirdus ühega, tema tegi õlale väga seksi pealuu koos muu asja ilustavaga :D Panin mõned pildid fb-i, teen kohe varsti orkutisse ka väikse albumi meie käigu kohta. Sel ajal, kui poisid nõela all olid, käisin mina Cairnsis ringi, mööda poode jne. Nii ilus on see linn, mulle niiväga meeldis, kohati isegi rohkem, kui Sydney, lähen sinna raudselt veel tagasi. Jalutamiste vahepeal käisin siis ühel kui ka teisel kätt hoidmas :DD No Selim oli tubli, aga Kevin ikka oigas kõvasti :D Päris valus oli olnud. Lõpuks siis, umbes 9 ajal õhtul saime tagasi hakata liikuma, oma langevarjuhüppe poole. Jõudsime jällegi suht õhtusel ajal, et ei hakanud mõtlemagi, et kus magame, vaid läksime päkkerisse, kus Yuki ja Yuji juba ees ootasid meid, Absolute Backpackers siis, väga ilus ja puhas ja mõnus koht. Võtsime 8-e toa, õnneks mina, Kevin ja Selim selles ainult olimegi, saime ennast mõnusasti välja puhata. Ja hommikul, ärevus juba sees, aga kahju-kahju, pilves ja vihmane ilm. Läksime oma skydivingu peakontorisse siis, täitsime kõik vajalikud paberid jne jne... Aga kuna ilm paremaks ei läinud, siis otsustasime oma hüppe 2 nädalat edasi lükata. Saame jälle sõitma ja külast välja :P Pärastlõunaks olime tagasi, pikast sõidust jällegi väsinud, ei käinud isegi tee peale jäävates vaatamisväärsustes, järgmine kord seda enam ei juhtu, st ma ei lase juhtuda :P Et midagi nägemata tagasi tuleme :P No muidugi nägime ka, aga siiski, siin on niiii palju ju näha!
Niih, ja miks see pikk nv siis oli, meie ülemusel sündis tita ära, jess, tüdruk-beebi :) Mul nii hea meel oli, et pisiplika :P Nimeks on, kui ma nüüd õieti olen aru saanud, Angelin :P Täna kella kolmese pausi ajal saime näha ja katsuda ka meie uut ilmakodanikku. Ma olin nii elevil, jooksin ruttu käsi pesema ja vahetasin oma dressika ära mustast tööst ja oma 20min sain printsessi süles hoida, teised ei julgenud, ütlesid, et ta niiiii väike :P Mulle need pisikesed just peale lähevadki, tegingi nalja, et Angel on minu ja Anthony on Kathlyni oma :D Joe ütles selle peale, et tehke ise endale :D
Beebidest veel, minu Sydney korterikaaslastel, Lenkal ja Honzal sündis ka beebi ära, ka tüdruk, nimeks on Terezka. Ilus armas beebi temagi, Lenka saatis mulle kirja ja pilte, hästi nunnukas ja hea laps pidi ka olema :)
Ja siis eile helistasin oma Sydney Mariliisile, temal ka ju pisiplika Liila :) Oli just emmedegrupist tulnud ja neilgi, kõik väga kenasti sujub, tita kasvab ja emmele-issile rõõmuks :)
Dziizaz :D Kindlasti jäi mul midagi kahe silma vahele, argipäeva klatsi vms :D Aga kui midagi naljakat meelde tuleb vms, eks panen ikka kirja ;)
Ja sry ka juba ette, kui mu tekst vahel hüplik on, mõte lihtsalt jookseb eest ära ja ma pean seda võimalust kasutama, kui mõte nii kiiresti jookseb :DDD
Kallidmusid teile :)
Friday, June 18, 2010
Straight from Sunshine state :)
Neile, kes muretsesid, et milline ma välja näen, või et mis mul viga on, et ma endast pilte üles panna ei taha ja neile, kes mu pilte teiste kontode alt peavad otsima – tagasiulatuvalt tegin siis ise teiste kontode pealt pätsamised ja tegin orkutisse eraldi albumi ka, et teil süda rahul oleks :) Pole mul viga midagi ja varjata ka pole midagi ;) Olen suhteliselt üksinda käia olnud, ise veel nii rahul, et oh, sellest tegin pilti ja sellest jne jne. Mõnikord olen mõtelnud, et lasen endast kellegil suvalisel möödujal pilti teha, aga unustasin vist, et ma ei ole ju Eestis, kus matusetalituse ajal ka sind paljaks varastatakse – ühesõnaga kartsin, et lastakse koos kaameraga jalga :S:D Ja üldiselt pole ma väga poseerija ka, isegi kui on fotokas kaasas olnud käimistel, siis tavaliselt kotti ta jäänud ongi :P Nüüd siis katsun ennast parandada, nagu blogi kirjutamisegagi, hiljem pilte ka hea vaadata ;)
Olen endale mõned märksõnad üles kirjutanud, et millest, kui mahti saan, teile kirjutan. Alustan siis ;)
Tööst siis :P Vahepeal oli meil üks prantsuse paar juurde tulnud. No ei ole võimalik, kuidas see tüdruk uimerdas põllul :S Sel ajal, kui teised kiiresti-kärmesti korjasid, tema sirutab selga, ok ei ole keelatud :D Siis lihtsalt seisab ja vahib ringi – no misasja :D Ok, mul suva, aga selline asi jääb Peterile (Tiidule) kohe silma ja kui ülemus Joe mööda sõidab jääb ka kohe silma. Ja vanemate olijate käest ka küsib ülemus, et noh, kuidas tundub, et kas teeb hästi tööd. Peamine asi siin farmis töötamisel on, ära ole viimane, tee oma parim ja ära ole viimane. Ma saan aru, et alguses on raske, oli mul ka, aga töötunnid, mis farmer meile annab ja palk – no peab olema piisav motivaator. Ja kui ei – siis tsaupakaa :D Viimasel ajal on suhteliselt jahe olnud. Päevad on väga soojad, aga ööd siis. Ma ei teagi täpselt, mis see temperatuur öösel on, aga igastahes vili ei kasva nii kiiresti ja polnud üldse üllatus, aga see viimane uimerdav prantsuse paar ja see palju suitsetav ja suurema kondiga prantsuse paar – nemad lasti lahti. Meile muidugi parem, saame ikka täistunnid ja olgem ausad, kui ma ülemus oleks, ega ma ka tigusid palgal ei peaks.
Ja ikka päevas korra, paar nädalat tagasi ikka 2-3 korda päevas käiakse/käidi tööd küsimas. Ja nii palju prantslasi :S Kopp ees neist juba :D Kuigi tänased tööküsijad olid päris kobedad kutid :D Hahaa :D Nagu meie poisid ei oleks :D Ja siis Angela, Joe ema, viskab neile alati nalja – me shedi all pakime või peame oma pausi, ja küsib, et mis te arvate, kes neist praegustest töötajatest tahab ära minna :D Eiii, mitte ju :D Keegi ei taha :) Christina on Angelale kõige lähemal ja siis tögab teda, et no oled järgmine lahkuja :P Ja Christina seletab oma lihtsas inglise keeles, et eiii, palun ei ja lubab Angela maja koristada ja süüa teha ja pesu pesta jne :D
Üldse on Christina naljakas inimene. Vahepeal tundub, et ta on 12 :D Küll lubab Joe poja Anthony ära kidnappida; ei tea, mis on maffia; on hämmingus mu rohelistest silmadest; ei oska öelda, et kas ta on pärit suurest linnast; räägib lugusid, kuidas ta usse ja mesilaste munasid sööb ja seda, kuidas ta isale meeldib koeri püüda ja neid süüa :D Ja niipalju asju veel, mis kohe ei tulegi meelde, aga jah, nalja saab temaga. Ühel laupäeval tegime väikse istumise - koksi-snäksi õhtu meie juures. Siis ta rääkis, kuidas aasialased oma lapsi hoiavad ja neile kõike võimaldada tahavad ja nõnda siis temagi, on 30, elab ikka oma vanemate juures. Vanemad annavad talle raha ja elu on lill. Tema jaoks oli see, et Eestis lapsed suht ruttu ju tegelikult oma elu peale lähevad väga suureks üllatuseks. Ta ütles, et n. Kui oled 16 ja lõpetad põhikooli ja lähed kutsekasse – et kuidas nii, alles laps oled siis ju – neil seal ei tule selline asi kõne allagi. Aa, mis veel :D Ta tahab väga siinsesse kultuuri sulanduda :D Ja siis õpib igasugu uusi sõnu, mida kohalikud palju kasutavad. N. Awesome, shit, fuck :D Ja kui keegi talle midagi ütleb või teeb, Fiji poiss Kevin tavaliselt, siis ta paneb oma kihvti aktsendiga: YOU SHIT! See on nii naljakas :D Ükspäev, kui olime eggfruite korjamas, läks Kevin tema juurde mingi ussiga, kes eggfruite sööb – polnud üldse suur ega midagi, aga no kui sa ei oska oodata seda, siis ikka ehmud ja kuidas Christina siis pani karjudes: You shit, fuck, fuck you shit :D
Kui eggfruiti põllule juba jutt läks :P Mulle väga ei meeldi neid korjata, alguses oli uus ja mõtlesin, et väga hea, tasuta trenn :P Aga ma ei tea, mis nende eggfruitidega on, aga absoluutselt kõik, kes põllul, aevastavad – ja mitte vähe, ma arvan, et aevastamiste järgi saaks sepapoisse laulda :D Ja paneb nohu ka jooksma :S Paljud kannavad maski, et olukorda leevendada :P Õnneks me peame vaid vahel, sel nädalal näiteks ainult ühe korra ja mingi 3-4h korjama, et meil pole kõige hullem, aga poistest, kes terve päeva peavad korjama, on kahju :( Tegelikult endast ka ikka kahju, näol on mul juba pikemat aega mingi jama :S Ja ma kahtlustan, et see on allergia nendest eggplantidest. Käisin täna kahes apteegis rohtu otsimas. Ühest anti sampled kaasa, eks vaatab, loodan, et saab abi :P Nagu tiinekas ma ütleks, ei, siis ka polnud asi nii hull.
Ja siis veel põldudest. Siinkandis kasvatakse palju suhkruroogu. Ja need põllud on suured, suuuuuuuuuuuuuuuuuured ma ütleks ja neid on palju-palju. Põldude kõrval on väiksed raudteed, mis viivad suhkruroo suhkruveskisse. Praegu on see aeg, kus suhkruroo põllud põlema pannakse, et kergem oleks neid veskis töödelda. Ja need põlengud on päris huvitav vaatepilt. Ühel teisipäeval (meie tavaline poe ja pitsapäev) sõitsime natuke suuremasse linna Ayri ja siis parasjagu üks põld põles – pimedas väga kihvt vaatepilt, õhus mõnus kukekommi lõhn. Ja pärast põletamist hakkab sadama musta lund, põlenud roost saanud tuhatükid, mis liueldes alla sajavad :P Ühel õhtul oli kuskil põletatud, siis me Katrega läksime oma kohalikku poodi ja nii lahe oli vaadata, kuidas nad sajavad :P Otsisime erinevaid kujundeid, mis midagi muud oma kujult meenutas. Ja kui sul on olnud pesupäev, siis pesu peaks enne sisse ära tooma, muidu saab lihtsalt mustaks tagasi :P Täna käisin jooksmas päevasel ajal ja siis mitme maja juures olid pesuvurrid väikse katusega, ma oma targa peaga mõtlesin, et muidugi, nad ei taha, et päike riideid pleegitaks, nüüd aga kui seda siin kirjutan, siis mõistan, et muidugi, selle põletamise pärast ju, et pesu peale pesemist ikka puhtaks jääks :) Kuna töö sai täna väga ruttu otsa, siis sain jooksma minna hommikusel ajal ja jooksin mööda väiksemaid avenüüsid ja tänavaid pidi. Nii ilus ja puhas on siin ikka. Ja mis veel täheldasin, et kõik on eramajad oma aia jm „varustusega“. Väga populaarne on siinkandis kalastamine, väga paljudel ongi garaaz, mitte auto jaoks, vaid paadi jaoks. Inimesed on väga sõbralikud ja alati teretavad ja naeratavad: How you goin? How are you? :)
Ja teretamisest veel. Tihti on nii, et poisid lõpetavad natuke varem töö ära ja Kaspar sõidab koju ära. Meie tuleme siis Kevini ja Cathlyiniga järgi. Kevin õpetab Cathlynile autosõitu ja vahel ma natuke kardan oma elu pärast :P Teeb tiba ohtlikke manöövreid :S:D Ühesõnaga, meie avenüü ja sellega risti oleva tänava nurgal on vahete vahel 2 kutti, kes meid kõnetavad. Aga meil Katrega pole see silmanägemine just kõige parem, tunduvad OK olevat. Me Katrega ikka oma lolli nalja viskame ja siis ma lubasin, et panen nüüd endale prillid kotti kaasa, et järgmine kord vaatame üle siis, kas on elevust väärt :D Täna tulime jälle sealt mööda ja kutid platsis. No seekord olid lähemal ja Katre siis ütles, et kuule, need on täismehed, no et 30. Ma siis panin, et oioi, et siis on meie jaoks vanad ju :D Hahaa, vanad, ma 24 – kohe 25, Katre 26 – varsti 27 :D Täitsa lõpp, noor süda sees, pole midagi teha :D Ei tunne ennast nii vanana :D No see polegi nii vana, aga ma olen ju ikka 20 veel :D Ja Katre ka :P :)
Eelmisel pühapäeval käisime Katre ja Cathlyiniga Ayris, Delta Cinemas kinos. Sex&The City 2, minu arvates väga hea film :P Naersin ikka üle kino :D Ma üldse liiga palju naeran :P Ikka veel.. Ja nii piinlik, ma ei saa pidama ka ju :D Mõtlen selle naljaka asja üle uuesti ja ei saa pidama :P Nagu vanasti koolis tunni ajal :D Õhtuks kutsusid Cathlyn ja Kevin meid enda juurde õhtusöögile. Võtsime veinid kaasa ja nautisime head sööki/jooki. Nad elasid muidu hostelis, aga kuna seal ikka kallis, arvestada olusid, et pead jagama palju teistega ja inglased-iirlased pidid üsna kõva lärmi tegema (ja teevad ka), siis nad tahtsid omaette ära. Ja nüüd üürivad päris armast kahetoalist korterit $180 eest, hostelis maksis üks tuba kahe peale $280 nädalas. Ma muidugi nagu ikka, silmad lahti :D Ja jäi silma, et neil väike raamatukoguke :P Kohe küsisin endale raamatu lugemiseks, esimeseks võtsin siis Coelho „Alchemist“ – so far so good :) Ostsin endale värvilised pastakad ja vihikud, kõik uued sõnad kirjutan välja, et läheb ikka asja ette mu lugemine :P
Vabaks päevaks meil tavaliselt siis pühapäev. See on pesupäev ja koristuspäev, nüüd aga Paul (vanamees) ostis uue st sai kellegi vana pesumasina ja enam ei pea me puhta pesu pärast muretsema. Ta rääkis ikka 3 nädalat, et homme lähen vaatama, next week I MIGHT get new washing machine :D No kaua oodatud kallikene, Katre pesi täna, töötab vist ikka. Üldse, vanamees unustab asju ära. Vahel küsib ühte ja sama asja no vähemalt kolm korda üle :D Aga ta ei ole paha :P Teeb meile vahest süüa siin ja.. No ma siis mõtlesin, et teen omalt poolt ka kõigile söögi: mu tavapärane maitsev kotlett, kartulisalat ja porgandikook – see viimane ei saanud muidugi see, mis kodus, aga järgmine, mis ilmselt sünnipäevaks tuleb, on siis kohandatud retsept vastavalt kohalikule, saadalolevale koostisosale :P Viimati oli Kaspar, kes meid kostitas :D Tegi sushirolle ja usu või ära usu, aga sai hakkama küll :) On lootust :D
Meie vanamehele (ja kui kirjutan vanamees, ma ei mõtle seda üldse nii :P, see meil salanimi lihtsalt talle) ja Kasparile ja vanamehe kahele sõbrale st ühele paarikesele meeldib pokkerit mängida. Vahel käivad siin kohalikus pubis mängimas, vahel Ayris. Eile õhtul õnnistasid nad meid pokkeri-õhtuga meie pool. No see vanamehe sõber Ken on ikka selline naeruhammas, et anna olla. Tema naer on selline väga vali ja kiire: hahahahhahahah :D No hull, väga hull. Ma olin oma toas raamatut lugemas ja Katre omas toas filmi vaatamas. Ja nii naljakas, Katre täna hommikul ütles, et ta tegi Keni naeru järgi ja harjutas ja tahtis mulle hommikul teha seda :D Ja mina omas toas, tegin täpselt sama :P Tahtsin lihtsalt proovida, et kas mul õnnestub ligilähedastki naeru teha – väga mitte :D Üldse selle Katrega sellised lood, et vahel lõpetame teineteise lauseid ja mõtleme samu mõtteid :P Täpselt nii oli Triinuga Soomes olles :P Ei tea, farm mõjub vist nii :P Ja mul on nii kahju, et ta juba kuu aja pärast koju läheb :( Aitasin tal oma kaartidega piletid bronnida ja osta, tegin talle nalja, et ei lähe ta kuskile, et ma helistan panka ja lasen bronnid maha võtta, et mu kaardid varastatud :D Ta siin pea kaks aastat olnud ka juba ja igatseb väga koju...ei imesta üldse, ma pole aastatki olnud ja ka juba, tahaks koju käima :) Ja ilmselt, kui kõik läheb plaanitult, siis jõuluks ja aastavahetuseks tahan küll seal olla. Ja peate mind hullukeseks ilmselt, aga mu 25 – veerandsada farmis, ei, olgu või detsembri kuu, selle ma pean järgi koos oma kallitega :) Ja näha tahan kõiki neid, kes mind ära saatmas olid ja rohkemgi veel :) Et saaksime kokku lüüa ja TERVISEKS :D, mis muide, mitte-eestlastele kõlab nagu: Do you want to have sex? Ja Dirty sex :DD How funny is that :D
Nii, mis veel. Mõtlesin, et kirjutan sellest tülist ka, mis prantslastega oli (selle paariga, kes endid ülemusteks peavad), aga unustatud juba :P St Pugeja-poiss sai natuke suurema pahandusega hakkama ja kuna mina olin tunnistajaks ja ta ei taha ju endale süüd võtta või näidata, et tema midagi valesti tegi, siis Pugeja-tüdruk põhimõtteliselt palus vabandust ja lõi käed – et ei taha töötada, kui pole sõbralik õhkkond – no tereee, kes mittesõbralikku õhkkonda tekitas üldse :D Aga jah, eks hoiame ikka endid valvsad :D Keerata võivad nad sellegipoolest :DD Aga kuna me oleme niivõrd tublid :DD töötajad, siis ma loodan, et see neil ei õnnestu :DD
Niih, ja saigi mu raport otsa :P Loodan, et leiad midagi natukenegi huvitavat lugeda :D
Kallid-musid-kallid-musid teile sinna! :) Igatsen...nuuks :( Ja Kristile ja Raulile – sometimes good things fall apart so better things can fall together :) Näeme kodus ;)
Teie Liisu
Olen endale mõned märksõnad üles kirjutanud, et millest, kui mahti saan, teile kirjutan. Alustan siis ;)
Tööst siis :P Vahepeal oli meil üks prantsuse paar juurde tulnud. No ei ole võimalik, kuidas see tüdruk uimerdas põllul :S Sel ajal, kui teised kiiresti-kärmesti korjasid, tema sirutab selga, ok ei ole keelatud :D Siis lihtsalt seisab ja vahib ringi – no misasja :D Ok, mul suva, aga selline asi jääb Peterile (Tiidule) kohe silma ja kui ülemus Joe mööda sõidab jääb ka kohe silma. Ja vanemate olijate käest ka küsib ülemus, et noh, kuidas tundub, et kas teeb hästi tööd. Peamine asi siin farmis töötamisel on, ära ole viimane, tee oma parim ja ära ole viimane. Ma saan aru, et alguses on raske, oli mul ka, aga töötunnid, mis farmer meile annab ja palk – no peab olema piisav motivaator. Ja kui ei – siis tsaupakaa :D Viimasel ajal on suhteliselt jahe olnud. Päevad on väga soojad, aga ööd siis. Ma ei teagi täpselt, mis see temperatuur öösel on, aga igastahes vili ei kasva nii kiiresti ja polnud üldse üllatus, aga see viimane uimerdav prantsuse paar ja see palju suitsetav ja suurema kondiga prantsuse paar – nemad lasti lahti. Meile muidugi parem, saame ikka täistunnid ja olgem ausad, kui ma ülemus oleks, ega ma ka tigusid palgal ei peaks.
Ja ikka päevas korra, paar nädalat tagasi ikka 2-3 korda päevas käiakse/käidi tööd küsimas. Ja nii palju prantslasi :S Kopp ees neist juba :D Kuigi tänased tööküsijad olid päris kobedad kutid :D Hahaa :D Nagu meie poisid ei oleks :D Ja siis Angela, Joe ema, viskab neile alati nalja – me shedi all pakime või peame oma pausi, ja küsib, et mis te arvate, kes neist praegustest töötajatest tahab ära minna :D Eiii, mitte ju :D Keegi ei taha :) Christina on Angelale kõige lähemal ja siis tögab teda, et no oled järgmine lahkuja :P Ja Christina seletab oma lihtsas inglise keeles, et eiii, palun ei ja lubab Angela maja koristada ja süüa teha ja pesu pesta jne :D
Üldse on Christina naljakas inimene. Vahepeal tundub, et ta on 12 :D Küll lubab Joe poja Anthony ära kidnappida; ei tea, mis on maffia; on hämmingus mu rohelistest silmadest; ei oska öelda, et kas ta on pärit suurest linnast; räägib lugusid, kuidas ta usse ja mesilaste munasid sööb ja seda, kuidas ta isale meeldib koeri püüda ja neid süüa :D Ja niipalju asju veel, mis kohe ei tulegi meelde, aga jah, nalja saab temaga. Ühel laupäeval tegime väikse istumise - koksi-snäksi õhtu meie juures. Siis ta rääkis, kuidas aasialased oma lapsi hoiavad ja neile kõike võimaldada tahavad ja nõnda siis temagi, on 30, elab ikka oma vanemate juures. Vanemad annavad talle raha ja elu on lill. Tema jaoks oli see, et Eestis lapsed suht ruttu ju tegelikult oma elu peale lähevad väga suureks üllatuseks. Ta ütles, et n. Kui oled 16 ja lõpetad põhikooli ja lähed kutsekasse – et kuidas nii, alles laps oled siis ju – neil seal ei tule selline asi kõne allagi. Aa, mis veel :D Ta tahab väga siinsesse kultuuri sulanduda :D Ja siis õpib igasugu uusi sõnu, mida kohalikud palju kasutavad. N. Awesome, shit, fuck :D Ja kui keegi talle midagi ütleb või teeb, Fiji poiss Kevin tavaliselt, siis ta paneb oma kihvti aktsendiga: YOU SHIT! See on nii naljakas :D Ükspäev, kui olime eggfruite korjamas, läks Kevin tema juurde mingi ussiga, kes eggfruite sööb – polnud üldse suur ega midagi, aga no kui sa ei oska oodata seda, siis ikka ehmud ja kuidas Christina siis pani karjudes: You shit, fuck, fuck you shit :D
Kui eggfruiti põllule juba jutt läks :P Mulle väga ei meeldi neid korjata, alguses oli uus ja mõtlesin, et väga hea, tasuta trenn :P Aga ma ei tea, mis nende eggfruitidega on, aga absoluutselt kõik, kes põllul, aevastavad – ja mitte vähe, ma arvan, et aevastamiste järgi saaks sepapoisse laulda :D Ja paneb nohu ka jooksma :S Paljud kannavad maski, et olukorda leevendada :P Õnneks me peame vaid vahel, sel nädalal näiteks ainult ühe korra ja mingi 3-4h korjama, et meil pole kõige hullem, aga poistest, kes terve päeva peavad korjama, on kahju :( Tegelikult endast ka ikka kahju, näol on mul juba pikemat aega mingi jama :S Ja ma kahtlustan, et see on allergia nendest eggplantidest. Käisin täna kahes apteegis rohtu otsimas. Ühest anti sampled kaasa, eks vaatab, loodan, et saab abi :P Nagu tiinekas ma ütleks, ei, siis ka polnud asi nii hull.
Ja siis veel põldudest. Siinkandis kasvatakse palju suhkruroogu. Ja need põllud on suured, suuuuuuuuuuuuuuuuuured ma ütleks ja neid on palju-palju. Põldude kõrval on väiksed raudteed, mis viivad suhkruroo suhkruveskisse. Praegu on see aeg, kus suhkruroo põllud põlema pannakse, et kergem oleks neid veskis töödelda. Ja need põlengud on päris huvitav vaatepilt. Ühel teisipäeval (meie tavaline poe ja pitsapäev) sõitsime natuke suuremasse linna Ayri ja siis parasjagu üks põld põles – pimedas väga kihvt vaatepilt, õhus mõnus kukekommi lõhn. Ja pärast põletamist hakkab sadama musta lund, põlenud roost saanud tuhatükid, mis liueldes alla sajavad :P Ühel õhtul oli kuskil põletatud, siis me Katrega läksime oma kohalikku poodi ja nii lahe oli vaadata, kuidas nad sajavad :P Otsisime erinevaid kujundeid, mis midagi muud oma kujult meenutas. Ja kui sul on olnud pesupäev, siis pesu peaks enne sisse ära tooma, muidu saab lihtsalt mustaks tagasi :P Täna käisin jooksmas päevasel ajal ja siis mitme maja juures olid pesuvurrid väikse katusega, ma oma targa peaga mõtlesin, et muidugi, nad ei taha, et päike riideid pleegitaks, nüüd aga kui seda siin kirjutan, siis mõistan, et muidugi, selle põletamise pärast ju, et pesu peale pesemist ikka puhtaks jääks :) Kuna töö sai täna väga ruttu otsa, siis sain jooksma minna hommikusel ajal ja jooksin mööda väiksemaid avenüüsid ja tänavaid pidi. Nii ilus ja puhas on siin ikka. Ja mis veel täheldasin, et kõik on eramajad oma aia jm „varustusega“. Väga populaarne on siinkandis kalastamine, väga paljudel ongi garaaz, mitte auto jaoks, vaid paadi jaoks. Inimesed on väga sõbralikud ja alati teretavad ja naeratavad: How you goin? How are you? :)
Ja teretamisest veel. Tihti on nii, et poisid lõpetavad natuke varem töö ära ja Kaspar sõidab koju ära. Meie tuleme siis Kevini ja Cathlyiniga järgi. Kevin õpetab Cathlynile autosõitu ja vahel ma natuke kardan oma elu pärast :P Teeb tiba ohtlikke manöövreid :S:D Ühesõnaga, meie avenüü ja sellega risti oleva tänava nurgal on vahete vahel 2 kutti, kes meid kõnetavad. Aga meil Katrega pole see silmanägemine just kõige parem, tunduvad OK olevat. Me Katrega ikka oma lolli nalja viskame ja siis ma lubasin, et panen nüüd endale prillid kotti kaasa, et järgmine kord vaatame üle siis, kas on elevust väärt :D Täna tulime jälle sealt mööda ja kutid platsis. No seekord olid lähemal ja Katre siis ütles, et kuule, need on täismehed, no et 30. Ma siis panin, et oioi, et siis on meie jaoks vanad ju :D Hahaa, vanad, ma 24 – kohe 25, Katre 26 – varsti 27 :D Täitsa lõpp, noor süda sees, pole midagi teha :D Ei tunne ennast nii vanana :D No see polegi nii vana, aga ma olen ju ikka 20 veel :D Ja Katre ka :P :)
Eelmisel pühapäeval käisime Katre ja Cathlyiniga Ayris, Delta Cinemas kinos. Sex&The City 2, minu arvates väga hea film :P Naersin ikka üle kino :D Ma üldse liiga palju naeran :P Ikka veel.. Ja nii piinlik, ma ei saa pidama ka ju :D Mõtlen selle naljaka asja üle uuesti ja ei saa pidama :P Nagu vanasti koolis tunni ajal :D Õhtuks kutsusid Cathlyn ja Kevin meid enda juurde õhtusöögile. Võtsime veinid kaasa ja nautisime head sööki/jooki. Nad elasid muidu hostelis, aga kuna seal ikka kallis, arvestada olusid, et pead jagama palju teistega ja inglased-iirlased pidid üsna kõva lärmi tegema (ja teevad ka), siis nad tahtsid omaette ära. Ja nüüd üürivad päris armast kahetoalist korterit $180 eest, hostelis maksis üks tuba kahe peale $280 nädalas. Ma muidugi nagu ikka, silmad lahti :D Ja jäi silma, et neil väike raamatukoguke :P Kohe küsisin endale raamatu lugemiseks, esimeseks võtsin siis Coelho „Alchemist“ – so far so good :) Ostsin endale värvilised pastakad ja vihikud, kõik uued sõnad kirjutan välja, et läheb ikka asja ette mu lugemine :P
Vabaks päevaks meil tavaliselt siis pühapäev. See on pesupäev ja koristuspäev, nüüd aga Paul (vanamees) ostis uue st sai kellegi vana pesumasina ja enam ei pea me puhta pesu pärast muretsema. Ta rääkis ikka 3 nädalat, et homme lähen vaatama, next week I MIGHT get new washing machine :D No kaua oodatud kallikene, Katre pesi täna, töötab vist ikka. Üldse, vanamees unustab asju ära. Vahel küsib ühte ja sama asja no vähemalt kolm korda üle :D Aga ta ei ole paha :P Teeb meile vahest süüa siin ja.. No ma siis mõtlesin, et teen omalt poolt ka kõigile söögi: mu tavapärane maitsev kotlett, kartulisalat ja porgandikook – see viimane ei saanud muidugi see, mis kodus, aga järgmine, mis ilmselt sünnipäevaks tuleb, on siis kohandatud retsept vastavalt kohalikule, saadalolevale koostisosale :P Viimati oli Kaspar, kes meid kostitas :D Tegi sushirolle ja usu või ära usu, aga sai hakkama küll :) On lootust :D
Meie vanamehele (ja kui kirjutan vanamees, ma ei mõtle seda üldse nii :P, see meil salanimi lihtsalt talle) ja Kasparile ja vanamehe kahele sõbrale st ühele paarikesele meeldib pokkerit mängida. Vahel käivad siin kohalikus pubis mängimas, vahel Ayris. Eile õhtul õnnistasid nad meid pokkeri-õhtuga meie pool. No see vanamehe sõber Ken on ikka selline naeruhammas, et anna olla. Tema naer on selline väga vali ja kiire: hahahahhahahah :D No hull, väga hull. Ma olin oma toas raamatut lugemas ja Katre omas toas filmi vaatamas. Ja nii naljakas, Katre täna hommikul ütles, et ta tegi Keni naeru järgi ja harjutas ja tahtis mulle hommikul teha seda :D Ja mina omas toas, tegin täpselt sama :P Tahtsin lihtsalt proovida, et kas mul õnnestub ligilähedastki naeru teha – väga mitte :D Üldse selle Katrega sellised lood, et vahel lõpetame teineteise lauseid ja mõtleme samu mõtteid :P Täpselt nii oli Triinuga Soomes olles :P Ei tea, farm mõjub vist nii :P Ja mul on nii kahju, et ta juba kuu aja pärast koju läheb :( Aitasin tal oma kaartidega piletid bronnida ja osta, tegin talle nalja, et ei lähe ta kuskile, et ma helistan panka ja lasen bronnid maha võtta, et mu kaardid varastatud :D Ta siin pea kaks aastat olnud ka juba ja igatseb väga koju...ei imesta üldse, ma pole aastatki olnud ja ka juba, tahaks koju käima :) Ja ilmselt, kui kõik läheb plaanitult, siis jõuluks ja aastavahetuseks tahan küll seal olla. Ja peate mind hullukeseks ilmselt, aga mu 25 – veerandsada farmis, ei, olgu või detsembri kuu, selle ma pean järgi koos oma kallitega :) Ja näha tahan kõiki neid, kes mind ära saatmas olid ja rohkemgi veel :) Et saaksime kokku lüüa ja TERVISEKS :D, mis muide, mitte-eestlastele kõlab nagu: Do you want to have sex? Ja Dirty sex :DD How funny is that :D
Nii, mis veel. Mõtlesin, et kirjutan sellest tülist ka, mis prantslastega oli (selle paariga, kes endid ülemusteks peavad), aga unustatud juba :P St Pugeja-poiss sai natuke suurema pahandusega hakkama ja kuna mina olin tunnistajaks ja ta ei taha ju endale süüd võtta või näidata, et tema midagi valesti tegi, siis Pugeja-tüdruk põhimõtteliselt palus vabandust ja lõi käed – et ei taha töötada, kui pole sõbralik õhkkond – no tereee, kes mittesõbralikku õhkkonda tekitas üldse :D Aga jah, eks hoiame ikka endid valvsad :D Keerata võivad nad sellegipoolest :DD Aga kuna me oleme niivõrd tublid :DD töötajad, siis ma loodan, et see neil ei õnnestu :DD
Niih, ja saigi mu raport otsa :P Loodan, et leiad midagi natukenegi huvitavat lugeda :D
Kallid-musid-kallid-musid teile sinna! :) Igatsen...nuuks :( Ja Kristile ja Raulile – sometimes good things fall apart so better things can fall together :) Näeme kodus ;)
Teie Liisu
Monday, June 7, 2010
Kes veel loeb? Lühireportaaz otse farmist :D
Niih, tänaseks olen farmis töötanud juba 40 päeva. Et teise aasta viisat saada, tuleb esiemese aasta viisa jooksul teha 88 päeva farmitööd. Et siis põhimõtteliselt on pool tehtud :) Agaa, kuna töö pole enam raske, juba oskan kurki ja eggfruiti pimesilmi :D pakkida ja muidugi, raha on väga hea (Y) et ahvatleb kauemaks jääma küll.
Kuidas meil siis töö käib. On kaks tiimi, ühes on tüdrukud pluss Joe (farmi omaniku) ema Angela – see on pakkimise tiim ja teises on poisid, kes korjavad meile kurke ja eggfruite. Vahel, kui õhtul oleme jõudnud kõik viljad pakkida, siis käime ka meie hommikuti paar tundi eggfruite korjamas. Ja korra oleme natuke rohinud ja paaril korral kurgi seemneid maha pannud (kohtadesse, kus masinaga külvates pole taim tärganud). Ahjaa, on veel üks prantsuse paar, kes käib eggfruite korjamas, rohkem rohimas ja külvamas. Tüdrukust pole pakkimisel asja ja kurgi korjamiseks on ka piisav arv poisse olemas.
Peale vallandamiste ja uute inimeste proovile panekut on püsima jäänud:
Eestlased Mari-Liis, Katre ja Kaspar – kõige ägedamad üldse :D
Tüdruk, õigemini naine Taiwanist (ma ei tea, kas mainisin eelmises blogis, et ta näeb välja nagu 20, tegelikult on 30) – Christina nimeks. Oskab ainult lihtsalt inglise keelt, väga raske temaga rääkida, kannatust peab väga palju olema, aga noh, õpib isegi mõne uue sõna tema lõputute pärimiste peale ära. Muidu väga armas ja siiras. Ja me kõik naersime, kui Joe talt küsis, et mis tööd ta kodumaal teeb :P Jah, õpetab lastele inglise keelt :D Hüüdnimeks panine talle Mõmmipea, tal põllu peal korjates mingi eriti lastekas punane mõmmidega müts peas :P Lõua alt käib paelaga kinni ja puha :P
Paar Kevin (Fidjilt) ja Cathlyn (Lõuna-Koreast). Hästi toredad ja sõbralikud jällegi :) Neile pole isegi vaja hüüdnime panna :)
Prantsuse paar nr 1 – Thomas ja Manan (vist oli) – neil pole inglise keel eriti hea ja ega polegi nendega väga suhelnud. Suitsetavad palju ja hoiavad teiste prantslaste ligi rohkem. Tüdruk on suhteliselt suurema kondiga, jäi ükspäev kurgi seemneid külvates rohkem kui pahkluuni mutta kinni nii et kolm tädrukut pidid teda mudast välja aitama. Sai siis jalad välja, hulluke astus uuesti muda sisse ja kaotas jalanõu :D Nii naljakas oli :P Lõpuks sai ikka kätte nii ennast kui jalanõusid :P
Nii, minu „lemmikud“ prantsuse paar nr2 – Julian ja Lila – maailma kõige pugejamad ja omast arust peremehemad inimesed. Vomiiit! :D Vihkavad Prantsusmaad – neile ei meeldivat sealne mentaliteet – ülbed ja uhked, raha-ahned ja muidu jobud pidid seal olema – ise on selle mentaliteedi kõige eesrindlikumad esindajad (Y). Meil (mul ja Katrel) väike lahingki nendega juba peetud. Ega ma ei lase endale pähe küll istuda või ennast käsutada samaväärsetel töötajatel. Ja ei loe see, et nad eelmine aasta selles farmis juba töötanud on! :D Ja peale selle, et neile ei meeldi prantslased ja Prantsusmaa ei meeldi neile üldse inimesed, ainult nemad kaks on maailmas olemas, teisi pole. Neid kutsume me Katrega pugejateks, et pugeja poiss ja pugeja tüdruk – kui nad läheduses on ja neid klatsida tahame :D.
Siis on kaks Jaapani poissi, Yuji ja Yuki – üks on natuke turskem, tema on meil Chumba-wamba ja teine on peenike poiss. Chumba-wamba on seltskondlikum, ikka jutsutab ka natuke, teine aga suhteliselt omaette.
Ja siis veel kolm prantsuse poissi: Kevin – veripüks – esimesel tööpäeval suutis eggfruite korjates endale kääridega käele väikse vigastuse tekitada. Oli palju verd, et kõik riided koos ja siis mitu päeva käis ta veel nende pükstega ringi. Üldiselt ma arvan, et ta arvab, et on väga seksikas poiss :D Üle farmi kutt kohe :P Aga ta ei ole üldse :D Nii, siis on Mickael – selline gladiaatori tüüpi :D Tõsine töömees :D
Ja siis Selim – kes on meil Vedru. Ma pole nii seksikaid lokke veel ühel mehel näinud :D Ja sain katsuda ka, nimi oli tal enne seda juba, aga jah, sellised vedrutavad lokid :D Tema on kõige vanem päkkeritest, 31. Ja pesamunad on meil Kevin ja Cathlyn :)
Ahjaa, ja ühele supervisorile, Peterile, panime ka hüüdnime – tema on meil Tiit. Meile meeldib sõbralikku nalja vahel visata tema üle, siis ei saa aru, et kellest jutt käib :P
Lemmikprantsuse jobudest katsume mitte välja teha :D Ja katsume ikka sõbralikult nalja ja naeruga tööd teha ( aga korralikult ja kiirelt :D).
Kuidas meil siis töö käib. On kaks tiimi, ühes on tüdrukud pluss Joe (farmi omaniku) ema Angela – see on pakkimise tiim ja teises on poisid, kes korjavad meile kurke ja eggfruite. Vahel, kui õhtul oleme jõudnud kõik viljad pakkida, siis käime ka meie hommikuti paar tundi eggfruite korjamas. Ja korra oleme natuke rohinud ja paaril korral kurgi seemneid maha pannud (kohtadesse, kus masinaga külvates pole taim tärganud). Ahjaa, on veel üks prantsuse paar, kes käib eggfruite korjamas, rohkem rohimas ja külvamas. Tüdrukust pole pakkimisel asja ja kurgi korjamiseks on ka piisav arv poisse olemas.
Peale vallandamiste ja uute inimeste proovile panekut on püsima jäänud:
Eestlased Mari-Liis, Katre ja Kaspar – kõige ägedamad üldse :D
Tüdruk, õigemini naine Taiwanist (ma ei tea, kas mainisin eelmises blogis, et ta näeb välja nagu 20, tegelikult on 30) – Christina nimeks. Oskab ainult lihtsalt inglise keelt, väga raske temaga rääkida, kannatust peab väga palju olema, aga noh, õpib isegi mõne uue sõna tema lõputute pärimiste peale ära. Muidu väga armas ja siiras. Ja me kõik naersime, kui Joe talt küsis, et mis tööd ta kodumaal teeb :P Jah, õpetab lastele inglise keelt :D Hüüdnimeks panine talle Mõmmipea, tal põllu peal korjates mingi eriti lastekas punane mõmmidega müts peas :P Lõua alt käib paelaga kinni ja puha :P
Paar Kevin (Fidjilt) ja Cathlyn (Lõuna-Koreast). Hästi toredad ja sõbralikud jällegi :) Neile pole isegi vaja hüüdnime panna :)
Prantsuse paar nr 1 – Thomas ja Manan (vist oli) – neil pole inglise keel eriti hea ja ega polegi nendega väga suhelnud. Suitsetavad palju ja hoiavad teiste prantslaste ligi rohkem. Tüdruk on suhteliselt suurema kondiga, jäi ükspäev kurgi seemneid külvates rohkem kui pahkluuni mutta kinni nii et kolm tädrukut pidid teda mudast välja aitama. Sai siis jalad välja, hulluke astus uuesti muda sisse ja kaotas jalanõu :D Nii naljakas oli :P Lõpuks sai ikka kätte nii ennast kui jalanõusid :P
Nii, minu „lemmikud“ prantsuse paar nr2 – Julian ja Lila – maailma kõige pugejamad ja omast arust peremehemad inimesed. Vomiiit! :D Vihkavad Prantsusmaad – neile ei meeldivat sealne mentaliteet – ülbed ja uhked, raha-ahned ja muidu jobud pidid seal olema – ise on selle mentaliteedi kõige eesrindlikumad esindajad (Y). Meil (mul ja Katrel) väike lahingki nendega juba peetud. Ega ma ei lase endale pähe küll istuda või ennast käsutada samaväärsetel töötajatel. Ja ei loe see, et nad eelmine aasta selles farmis juba töötanud on! :D Ja peale selle, et neile ei meeldi prantslased ja Prantsusmaa ei meeldi neile üldse inimesed, ainult nemad kaks on maailmas olemas, teisi pole. Neid kutsume me Katrega pugejateks, et pugeja poiss ja pugeja tüdruk – kui nad läheduses on ja neid klatsida tahame :D.
Siis on kaks Jaapani poissi, Yuji ja Yuki – üks on natuke turskem, tema on meil Chumba-wamba ja teine on peenike poiss. Chumba-wamba on seltskondlikum, ikka jutsutab ka natuke, teine aga suhteliselt omaette.
Ja siis veel kolm prantsuse poissi: Kevin – veripüks – esimesel tööpäeval suutis eggfruite korjates endale kääridega käele väikse vigastuse tekitada. Oli palju verd, et kõik riided koos ja siis mitu päeva käis ta veel nende pükstega ringi. Üldiselt ma arvan, et ta arvab, et on väga seksikas poiss :D Üle farmi kutt kohe :P Aga ta ei ole üldse :D Nii, siis on Mickael – selline gladiaatori tüüpi :D Tõsine töömees :D
Ja siis Selim – kes on meil Vedru. Ma pole nii seksikaid lokke veel ühel mehel näinud :D Ja sain katsuda ka, nimi oli tal enne seda juba, aga jah, sellised vedrutavad lokid :D Tema on kõige vanem päkkeritest, 31. Ja pesamunad on meil Kevin ja Cathlyn :)
Ahjaa, ja ühele supervisorile, Peterile, panime ka hüüdnime – tema on meil Tiit. Meile meeldib sõbralikku nalja vahel visata tema üle, siis ei saa aru, et kellest jutt käib :P
Lemmikprantsuse jobudest katsume mitte välja teha :D Ja katsume ikka sõbralikult nalja ja naeruga tööd teha ( aga korralikult ja kiirelt :D).
Subscribe to:
Posts (Atom)
