Thursday, May 5, 2011
Wednesday, January 19, 2011
Ja lubadus, et mitte 2 kuud, vaid 2 nädalat - hoopis 4 kuud siis :D
Püüan siis tagasi meenutada, et millega ma farmis oleku ajal tegelesin :P
Pärast Katre lahkumist, kes muidu oli see, kes pakkimise ajal igasugu nuppe vajutas ja konveirid ja lauad ja lindid käima pani, nüüd sain siis mina "ametikõrgendust" ja võtsin uue positsiooni auga vastu :D Kui varem mõtlesin, et see küll jama, et jälgi koguaeg, et piisavalt oleks vilja laual ja siis oma kasti veel ilusti pakkida, aga c'mon, ega see pole mingi raketiteadus ju :P Aeg hakkas ka kohe palju kiiremini minema ja tegutseda sai rohkem, isegi see, kui sai veetorusid vahetada oli kihvt, hooaja lõpuks oli mul kõik juba nii selge, et poleks isegi enam supervisorit vaja olnud :D
Nagu eelmise postituse lõpus ütlesin, siis enam suuri ettevõtmisi/käike plaanis polnud. Hakkasime raha kokku hoidma, mida juba sai tegelikult tehtud ka, aga kuna mõttes oli peagi lahkuda, siis tundus arukas olevat. Ühesõnaga, mu farmipeika :D Kõlab naljakas, aga Selim siis pidi lahkuma septembri keskpaigas ümber Austraalia reisile ja kutsus mind kaasa. Mõtlesin 2 nädalat selle üle, et kas siis minna või ei, kõik olid nii kindlad, et lähen ja ütlesin juba Joe'le (ülemusele) ka, et kui nüüd lähen ja et OK. Ta muidugi oli vihane :P No mis vihane, ütles: Fuck! You are going with Selim right? :D No jaa, ja siis ma pärast seda, kui olin juba öelnud, et lähen, sest ma lubasin olla hooaja lõpuni ja rohelinme tuli oli olemas, et mineee, siiski otsustain, et jään. Joe'le ka ütlesin, et sorry, et ma ei suuda otsustada, et lähen-jään, lähen-jään. No ja jään oli siis viimane sõna. Sellele esmaspävale jägneval kolmapäeval kell hakkas lähenema kolmele, mil meil on kohvipaus shedis. Me pakkisime ja vaatan, et imelik, Kaylene ja lapsed ja Angela kõik kohal juba ja kook ja kohv valmis enne aega, et mis väk on, what's the occasion :P Ja siis läheme pausile ja jube palav periood oli. Ma siis küsisin, et Joe, kui kuumaks siin läheb? Ta vastu, et sa lahkud õigel ajal ja seda päris kuuma sa tunda ei saa. Ma siis vastu, et Joe, aga ma otsustasin ju jääda, et ma ju ütlesin :D Aga ta oli valesti aru saanud :P Aga no, kook oli maitsev ja tervel perekonnal oli väga hea meel ja ütlesid, et see on parim uudis jne :) Ja siis tegime nalja, et Joe, ma lahkun järgmine kolmapäev, et siis kooki ja kohvi jälle, paluks :D
No ja Ausis oleku ajal, ma arvan, et kõige kurvem hetk oli ees. head aega ütlemine Selimile. Ta polnud minu tüüp isegi, aga pärast 5 kuud, mis me koos veetsime, 4 kuud sellest ööd ja päevad, no nutsime mõlemad, palju. Ja kõige rohkem kahju on sellest, et see polnud lahkuminek, nagu tavalises elus :D Et ei saa enam läbi, või tülitsed palju või keegi petab kedagi või mis iganes see põhjus olla saab. Ainus põhjus, et ühel üks plaan ja teisel teine ja kui plaan kokku ei lähe, siis pole midagi teha. Üldse siinkohal ma tahaks öelda, et jaa, kõik on väga tore siin Austraalias, kohtad palju palju uusi inimesi, väga häid inimesi, kellega veedad koos palju kvaliteetaega ja siis ühel päeval läheb igaüks jälle oma teed ja neid hüvastijätte on ikka juba päris palju olnud :( Aga selle eest, on taaskohtumise rõõm ikka väga suur :) Ja loodan, et neid tuleb veel edaspidiga palju-palju :)
Pärast Selimi lahkumist veetsin ikka palju aega Keviniga. Temast sai mu uus bestikas :D Kellega võisin ükskõik mis teemal vestelda ja tore oli üksteisele toeks olla, kuna tal oli ka pruta, kes pidi lahkuma ja tundsime sama tunnet.
Pärast Selimi lahkus farmist tagasi koju Kaspar, kellega ühes majas koos elasime. Aga tuba sai juba kohe uue elaniku, Taiwani tüdruk, st naine :D Christina, kolis sisse. Oligi seltsi nüüd rohkem ja need pärast-tööd jutuajamised maja taga nö verandal koos Ryukiga, kes ka meil varemast ajast elas, tunnen neist puudus :( Nad on hästi toredad mõlemad :)
Pärast Katre lahkumist, kes muidu oli see, kes pakkimise ajal igasugu nuppe vajutas ja konveirid ja lauad ja lindid käima pani, nüüd sain siis mina "ametikõrgendust" ja võtsin uue positsiooni auga vastu :D Kui varem mõtlesin, et see küll jama, et jälgi koguaeg, et piisavalt oleks vilja laual ja siis oma kasti veel ilusti pakkida, aga c'mon, ega see pole mingi raketiteadus ju :P Aeg hakkas ka kohe palju kiiremini minema ja tegutseda sai rohkem, isegi see, kui sai veetorusid vahetada oli kihvt, hooaja lõpuks oli mul kõik juba nii selge, et poleks isegi enam supervisorit vaja olnud :D
Nagu eelmise postituse lõpus ütlesin, siis enam suuri ettevõtmisi/käike plaanis polnud. Hakkasime raha kokku hoidma, mida juba sai tegelikult tehtud ka, aga kuna mõttes oli peagi lahkuda, siis tundus arukas olevat. Ühesõnaga, mu farmipeika :D Kõlab naljakas, aga Selim siis pidi lahkuma septembri keskpaigas ümber Austraalia reisile ja kutsus mind kaasa. Mõtlesin 2 nädalat selle üle, et kas siis minna või ei, kõik olid nii kindlad, et lähen ja ütlesin juba Joe'le (ülemusele) ka, et kui nüüd lähen ja et OK. Ta muidugi oli vihane :P No mis vihane, ütles: Fuck! You are going with Selim right? :D No jaa, ja siis ma pärast seda, kui olin juba öelnud, et lähen, sest ma lubasin olla hooaja lõpuni ja rohelinme tuli oli olemas, et mineee, siiski otsustain, et jään. Joe'le ka ütlesin, et sorry, et ma ei suuda otsustada, et lähen-jään, lähen-jään. No ja jään oli siis viimane sõna. Sellele esmaspävale jägneval kolmapäeval kell hakkas lähenema kolmele, mil meil on kohvipaus shedis. Me pakkisime ja vaatan, et imelik, Kaylene ja lapsed ja Angela kõik kohal juba ja kook ja kohv valmis enne aega, et mis väk on, what's the occasion :P Ja siis läheme pausile ja jube palav periood oli. Ma siis küsisin, et Joe, kui kuumaks siin läheb? Ta vastu, et sa lahkud õigel ajal ja seda päris kuuma sa tunda ei saa. Ma siis vastu, et Joe, aga ma otsustasin ju jääda, et ma ju ütlesin :D Aga ta oli valesti aru saanud :P Aga no, kook oli maitsev ja tervel perekonnal oli väga hea meel ja ütlesid, et see on parim uudis jne :) Ja siis tegime nalja, et Joe, ma lahkun järgmine kolmapäev, et siis kooki ja kohvi jälle, paluks :D
No ja Ausis oleku ajal, ma arvan, et kõige kurvem hetk oli ees. head aega ütlemine Selimile. Ta polnud minu tüüp isegi, aga pärast 5 kuud, mis me koos veetsime, 4 kuud sellest ööd ja päevad, no nutsime mõlemad, palju. Ja kõige rohkem kahju on sellest, et see polnud lahkuminek, nagu tavalises elus :D Et ei saa enam läbi, või tülitsed palju või keegi petab kedagi või mis iganes see põhjus olla saab. Ainus põhjus, et ühel üks plaan ja teisel teine ja kui plaan kokku ei lähe, siis pole midagi teha. Üldse siinkohal ma tahaks öelda, et jaa, kõik on väga tore siin Austraalias, kohtad palju palju uusi inimesi, väga häid inimesi, kellega veedad koos palju kvaliteetaega ja siis ühel päeval läheb igaüks jälle oma teed ja neid hüvastijätte on ikka juba päris palju olnud :( Aga selle eest, on taaskohtumise rõõm ikka väga suur :) Ja loodan, et neid tuleb veel edaspidiga palju-palju :)
Pärast Selimi lahkumist veetsin ikka palju aega Keviniga. Temast sai mu uus bestikas :D Kellega võisin ükskõik mis teemal vestelda ja tore oli üksteisele toeks olla, kuna tal oli ka pruta, kes pidi lahkuma ja tundsime sama tunnet.
Pärast Selimi lahkus farmist tagasi koju Kaspar, kellega ühes majas koos elasime. Aga tuba sai juba kohe uue elaniku, Taiwani tüdruk, st naine :D Christina, kolis sisse. Oligi seltsi nüüd rohkem ja need pärast-tööd jutuajamised maja taga nö verandal koos Ryukiga, kes ka meil varemast ajast elas, tunnen neist puudus :( Nad on hästi toredad mõlemad :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
