...kirjutame siis edasi :P

Ma ei hakka ennast välja vabandama, aga vahepealne viivitus oli tingitud sellest, et järjekordselt, osavalt oskasin ma endale kurja viiruse alla laadida :S 2 nädalat oli arvuti kasutuskõlbmatu, mõtlesin juba, et pean uue ostma, sest ise ma selle parandamisega kahjuks hakkama ei saanud :P Aga õnneks on tarku IT-mehi :D siinpool ja sealpool lompi, nii et aitäh Selim :P ja kallis venna Mihkel :D Isegi eesti õ-d ja ü-d ja ö-d ja ä-d sain eelmine nv paika :) Ei tahtnud nende asemel 2, 8, 6, y jne kasutada, endal ebamugav kirjutada, ja neil, kes veel loevad :D ebamugav lugeda :P

Kus ma siis pooleli jäin :P Ahjaa, Whitsundays, et siis lennukisse ja minek. Igaüks sai endale meeldiva koha valida, kihvt oli see, et piloodi kõrval oli ka koht vaba, nii et peale vahepeatusi sai soovi korral piloodi kõrval istuda, esimesena võttis seal koha sisse üks ülikooli õppejõud USA-st. Turvavööd kinnitatud, kaamerad välja otsitud - no nüüd võis küll reis alata :D
Esimene osa reisist oli sõita üle Daydreams Islandi, Hook Islandi ja Hayman Islandi, et jõuda südamekujulise koralli juurde :) Ja jõudsime ja nägime ja pildistasime. Terve lennu ajal muidugi vaatad lennuki aknast välja ja imestad, et kas see on ikka võimalik, meeletult ilus vaade, suurepärane lihtsalt! Natuke peale lendu tõusmist nägime kahte vaala ujumas ja veest välja hüppamas, mitu korda kohe :P Free Willy :D
Kui olime südame ära näinud, siis suundus lennuk ringiga tagasi, Hardy Lagooni, kus ootas meid ees paat (nemad nimetasid seda era-laevaks :P, ja lennuk oli ka era :P) ja snorgeldamine ja korallide vaatamine, ei, imetlemine. Sellel erapaadil oli veealune vaatekamber, kus saime koralle juba natukene näha, ja palju-palju ilusaid värvilisi kalu ja ühte suurt kilpkonna ka :) Võtsime vajalikud asjad lennukist kaasa, katsime värsked tattood kile ja teibiga ja läksime paati ning valmistusime snorgeldama, maskid-lestad valitud, vette! Raske on sõnadesse seda vaatepilti panna, siin ma ütleks, et awesome - oleks tahtnud korallid endaga kaasa võtta :P, aga enne vette minekut rääkis piloot, kui kaua aega võtab, et need kaunid olevused moodustuvad ja et väikegi puudutus võib tuhande aasta töö nurjata, siis ei, käed eemale :P, sest silmad on mul ju endiselt suured :D Selle asemel püüdsin kalu, ujusin koos nendega, nende all ja peal ja sees :D Aga jälle ei, ma ei olnud nii kiire, kui nemad. Meeletud parved, tuhanded kalad koos, kihvt oli plaks teha ja parv pöördus kui üks mees teises suunas ja kolmandas jne jne :) Selimil oli veekindel kaamera, et saime isegi mõned veealused pildid teha :) Kui snorgeldamisest sai küllalt, siis ujusime tagasi paati. Seal ootas meid eest sampus ja suupisted, tegime pilte ja jutustasime kõik koos, väga lahe seltskond oli meil :)
Edasi suundusime Whitehaven randa, mis on valitud maailma 10 kaunima ranna hulka :) Seekord sai piloodi kõrvale istuda Kevin :) Ta oli nii vaimustuses sellest, tegi videot ja filmis vaadet ja siis ennast ja pani käed rooli peale :P Ja kohe sai päris
piloodi käest laksu käe pihta, et käed eemale :D Issake, kui naljakas see oli :D Kõik, kes taga istusid, naersid :DD Ja muidugi, jällegi, suuuuuurepärane vaade! Jalutasime rannal, käisime vees - kristallselge vesi, kilpkonnad ja raid - nii õnnelik oli olla seal, sinna olekski tahtnud jääda :P Naljakas on meil Keviniga, et vahepeal justkui loeksime teineteise mõtteid, mina hakkasin meie nimesid rannale kirjutama ja natuke eemal, ma ei pannud tähele, mis tema sel hetkel tegi, aga kui mina lõpetasin, siis tema ka, nimede kirjutamise :) Jätkasime oma piknikutamist ja tegime veel pilte, et oleks hea, jälle ajas tagasi rännata :P :) Ja tihti ma seda teengi, möödas on juba 2,5 kuud sellest käigust, aga pilte vaadates on emotsioon ikka veel, tugev :) Ja happy-happy :)
Aeg rannas sai läbi, sel korral oli minul võimalus piloodi kõrval tagasi sõita. Oli küll lahe :) Aga roolist hoidsin ma käed eemal, ja suu peale ma väga (vahest :D) kukkunud pole, et üht-teist sai ikka päritud :PP Jah, ja olimegi jälle tagasi Whitsundays lennujaamas! Tänasime pilooti suurepärase reisi eest, jätsime reisikaaslastega hüvasti ning asusime jälle, kodu poole teele :) Olime väga-väga rahul ja õnnelikud :)

Järgmine suuuuuuur-meeletu emotsioon, lõpuks ometi õnnestus meil langevarjuhüpe ära teha! :) (Pildid ja video ammu üleval facebookis, aga siis natuke juttu ka :P) Seda siis kolmandal katsel, ilm oli suurepärane, taevas selge ja päikseline. Peale minu, Kevini ja Selimi ning kahe jaapani kuti Yuji ja Yuki, tuli meiega kaasa ka Saya, Yuji sõbranna.
Eellugu :D Käes laupäev, pöidlad pihus lootsime, et saame pühapäeva töölt vabaks, et mitte oma hüpet jälle edasi lükata :P Olime ilma kontrollinud ja kõik näitajad näitasid :P et ilm tuleb ilus üleval, Mission Beachil. Natuke väsitav töönädal seljataga, peale tööd ruttu koju ja pessu, asjad kokku ja 7pm 3h sõit sihtkohta võis alata. Tavaliselt olime sõitmas kolmekesi, aga kuna Yuki ei tahtnud oma autoga üksi sõitu ette võtta, siis tema tuli ka seekord meiega. Yuji ja Saya sõitsid kahekesi, sest Saya on natuke ninakas ja kapriisne ning ei salli väga Yukit :P
Jõudsime Mission Beachile hilja, 11.30pm ja kõik päkkerid, hostelid olid suletud. Kuna muud võimalust väga ei olnud, siis katsetasime oma vana head, Absolute Backpackerit, Kevin julge poiss :D ronis üle aia ja sebis meid sisse. Saime asemed kaheksassese tuppa, kus 2 tüdrukut juba ees olid ja tudusid. No worries, sättisime endid sisse, pesus ja puhkama, et suureks hüppeks hommikul valmis olla.
8am olime kolmandat korda valmis, ootamas Mission Beach Skydive resortis. Tüdruk, kes tegeles paberite jm korraldusliku poolega juba tundis meid kaugelt ära :) Kuna aega oli möödas üle kolme nädala ning vahepeal oli kuu vahetunud, siis pidime uuesti, paberid ja nõusolekud jm täitma, et oleme ikka teadlikud, mida me teha tahame jne, andsime uuesti allkirjad ja olime teineteisele tunnistajateks :P Nüüd polnud muud teha, kui veel natuke oodata. Kuna otsustasime kõik, et tahame ka videot ja pilte hüppest, siis varsti kutsuti meid kõiki väikesele safety õppele ja tutvustati instruktoreid, kellega me koos hüppame. Minu instruktoriks oli Mike, hästi tore ja jutukas - no muu polekski võimalik olnud, nad peavad ju hirmunutel tuju üleval hoidma :D Seletas mulle, kuidas kõik toimub, kuidas välja hüpates tuleb ennast hoida ja kuidas vabalangemisel keha hoida jne. Peale seda tegime väikse sissejuhatuse minu videosse ja varstiiii, kõik bussi ja sõit lennujaama, mis kestis u. 20 min, võis alata. Terve tee lennujaama olin ma jumala tõsine, ei olnud veel kohale jõudnud, et mis ma nüüd tegema ikka hakkan :D Väga hea muusika mängis ja kui lennujaama kohale jõudsime, oli elevus laes :D Kõik olid suud ammuli ja mis meie jaoks, Selimi, minu ja Kevini jaoks :P veel rohkem funki juurde andis, et just sel hetkel, kui pöörasime lennujaama tuli raadiost veel parem muusika, meie üks lemmikutest, Crystal Castles - Baptism (Y) Kuula: http://www.youtube.com/watch?v=WjMt0bMVljI - siis mõistad :D Ehk?! :D Ok, bussist maas, lennukisse. Lendasime tagasi selle ranna kohale, kus asub see office, kus esialgu ootasime ja paberid täitsime jne. Jällegi hea muusika :D Muusika on olulineeee :D Veel hetked videoks ja...Jaaa...Uks avati ja hüpppppeeee! :D Ja siis jõudis mulle kohale, et ma siis nüüd hüppangi jah?!:O Mis mul mõttes oli, ma ei taha hüpata, ma ei taha hüpata :DDD Nii ma olin karjunud :D St nii nad räägivad :D Aga see ei olnud, et ma oleks surmahirmus kartnud, see oli elevus ja adrenaliin ja kõik see emotsioon koos :D Väga lahe oli :D Mul tulevad praegu ka veel külmavärinad peale :P Ma olin eelviimane, kes välja hüppas, ja see vaade, piltidelt nägite, meeletu vaade ja oledki kui lind :D Lihtsalt karjud suurest vaimustusest, 60 sek vabalangemist, läks nii ruttu, aga elamus kogu eluks :) Kui langevari oli avatud, siis sain ise meid juhtida ja siis Mike õpetas mulle, kuidas maandumisel pean olema. Kui tagasi alla, kahe jalaga maa peale jõudsime, tegime veel viimase sissekande videosse :P Kõik olid juba maandunud ja esimesena tuli Selim minu juurde, sõnagi lausumata kallistasime niinii kõvasti, et peaaegu pooleks, aga see rõõm oli nii suur ja seda jagada kellegi erilisega, veel suurem. Ja siis kõik kallistasid kõiki ja awesome-awesome - muud ei olnud, kui awesome :D Ja veel pidime ootama, et meie pildid ja videod kokku pandaks, tunnistus julgest teost kirjutataks :P Ja saimegi jälle, emotsiooni võrra rikkamad kodu poole asuda. Kuna kõigil olid kõhud tühjad, siis läksime esimesse tee peale jäävasse söögikasse, tellisime burgerid ja vaatasime kõigi videod läbi :) Nii hea hetk oli see, kõik me koos! Edasi koju sõites, jäi meile tee peale Jourama kosk. Läksime ka seda vaatama...pikk teekond kõige parema vaatega punkti, aga keegi meist ei andnud alla, kuigi oli jube palav, sest me teadsime, et tagasi alla tulles läheme endid värskendama kalju-basseini, kus vesi oli parajalt mõnus ja jahe. Hüppasime suurtelt ja suhteliselt kõrgetelt kividelt vette, mina ka ikka, nagu poiskene :D Aga jaa, väga kihvt oli :) Ronisime ja pildistasime ja jutustasime ja nautisime oma vaba päeva täiel rinnal :)
Koju jõudsime õhtul 9pm, kuigi tegime ja nägime palju, olime natukene väsinud, siis ikkagi, värsked, et tagasi farmi ja tööellu sukelduda :P Need käigud jm koosviibimised, mis meil olnud on, on meeleolu üleval hoidnud :) Ma arvan, et eelkõige tänu Selimile ja Kevinile olen ma siin farmis nõnda kaua vastu pidanud :) Thank you guys :)

Lõpuks ometi sain toreda kirja :) Edasisest, natuke, kogumenüüdraha-perioodist, järgmine kord :) Ja luban, et sellega ei lähe 2 kuud :P Ehk 2 nädalat! :)

Kallistan kõiki eestlasi, kes mind veel mäletavad :D Mõttes kaasa elavad jm vahel mind meeles peavad oma sõnumikeste ja kirjakestega! :) Igatsen teid väga! (K) (L)

Teie Mari-Liis, Maari, Mann :P